Uta Kührt
alemán
***[meel põksub ja tuksub ja väreleb]
meel põksub ja tuksub ja väreleb,
kui vaatab mu silma taga
neid juhuslikke pilvi metsas puude vahel,
tal on selleks oma stiil,
peenike nõeljas mäletamine tikib
selle sõnastused erkudesse.
loom mõlgutab pilvede ees seistes
hämmastunult, loomjalt, paratamatult,
meelsalt ja südamlikult, siis teeb
paar sammu ja piilub mu silma tagant välja,
näeb – tee, võileivad, kirjutamine –
pilvjas juhuslikkus siingi. veider,
mõtleb ta, mul on oma stiil.
De: Kui vihm saab läbi
Tallinn: Tuum, 2017
ISBN: 978-9949-9794-1-7
Producción de Audio: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
*** [mein Sinn klopft und pocht und zittert]
mein Sinn klopft und pocht und zittert,
wenn er hinter meinem Auge
die zufälligen Wolken im Wald zwischen den Bäumen betrachtet,
er hat dafür seinen Stil,
die hauchfeine nadelige Erinnerung stickt
ihre Ausdrücke in die Nerven hinein.
mein Wesen sinniert vor den Wolken stehend
erstaunt, tierisch, unabänderlich,
gerne und herzlich, dann tut es
ein paar Schritte und lugt hinter meinem Auge hervor,
sieht – Tee, Butterbrote, Schreiben –
eine wolkige Zufälligkeit auch hier. seltsam,
denkt es, ich habe meinen Stil.