Indrek Koff
Ümberjutustused. Artur Adson
Ümberjutustused. Artur Adson
Mul vaja rutada
Kui mitme saate SUURT FINAALI
sa veel näha saad?
Võib-olla läheb hästi ja näed
päris mitut.
Võib-olla jõuad meilid ära vaadata,
võib-olla öelda sõbrale
need asjad, mida oled tahtnud, aga...
Imestada jõuad kõvasti
ja pahaks panna ühte-teist,
maailma kurbust kanda ihuüksinda –
noh, lihtsalt tundub vahel sedamoodi.
Igavust on palju ees veel ja
rõõmu mitmesugust – kui ikka tõesti veab.
Lapsi kooli saata.
Käia asutuses, saada paber.
Süüa teha (head, kuid mitte ainult)
ja prügi välja viia
(iga prügi oma kasti – mitte eksida!).
Tunda piinlikkust, ei teagi mille pärast.
Unustada ennast ära. Täiesti.
Trammis trügida ja inimeseks saada ja
koolis käia natuke või palju ja
võõraks jääda mõnele.
Südant valutada.
Loobuda.
Luua midagi või arvata, et oled loonud.
Hoida. Kedagi. Ja kinni millestki. Ja kokku.
Ja lõhkuda. Oh, seda jõuab palju!
Rahul olla. Ja rahus.
Magada. Pool elu vähemalt.
Matta. Mäletada.
Õhku ahmida
aukartusest millegi ees.
Häbi tunda.
Hingata sügavalt sisse, joobuda, aru saada.
Leppida.
Ja minna ajalukku. Ära siit.
Ja kui ei ole õnne,
siis vast jõuad pool
või veerandi või
vähem.
Jõuad, mis on vaja jõuda.
Aega on.
Ma arvan, see ei tohiks
otsa saada.
