Tõnu Õnnepalu
Sel maal
Sel maal
Siin sel maal mis pole meie oma
sest me armastame teda
sel neetud maal
me peame jätma kõik
(sest tema ei armasta meid)
mis olime ja mis kogusime
sest meie kuulume talle
ta saab meid endale
vaikides võtab ta vastu
meie palved
Ta ei anna midagi tagasi ei
(ja kunagi ei tule me tagasi siia)
see puudesalu see põld see küngas
nendele me saame
need me oleme need ajutised
isegi kivid siin on ajutised
isegi suured külmad kirikud
mis kerkivad ta seest
nagu tühjad kaljuhauad
Ja tühjad ootavad hauad kirikute ümber
kergesse liiva sitkesse savisse
raskete kivide alla
haudade vahele haudade peale
haudadesse kaevatud hauad
Vajuvad kumerused ta poole
ta ligi naalduvad ristid
vihmade all ja pimedas
kuupaistes ja lumes
videvikus ja kevade lõhnavas rohus
kõik seni kõik seni
sel maal mis pole meie
mis pole kellegi
ometi just meid endale saades
ja polegi tähtis millal
sest see on juba sündinud
Ei
ühtegi võitjat ühtegi võitu
ei tunne see maa
ükski sõjavägi pole võitnud ta peal
– on see siis võitjate veri
mille aur tõuseb õhtuti orgudest
ja roomab nagu kõheldes mäe nõlva alla
kus puhkab küla
– on see siis võitjate mõõk
mille rooste imbub sookraavidesse
ja jääb kellegi jälgedes soone peal läiklema
– on see siis võitjate hääl
mis kesk magava päeva und
lainetab üle vilja
või mõnel hilisel tunnil
eksleb metsades
Neis vaikijais metsades
mida kasvatab see maa
endasse sulgedes vihmad
armastavad ja needvad
sõnad ja kõik
kaotajad ja kõik
mis on tõusnud ta seest
ja hinganud ta peal
ja kiindunud elusse sel maal
mis annab ära
üksinda oma jõgede vee
Ja sellegi järele
haarduvad nagu kahetsedes
ta neemetipud merre
Kuigi see pole kahetsus
sest ta ei kahetse midagi
sest ta ei mäleta midagi
pime ja ihaldav
pime ja alati avatud
et sulguda me nägijate järel
et võtta endasse nisuiva
ja et valgusesse tõuseks
kaotuse õis