Maarja Kangro 
Translator

on Lyrikline: 17 poems translated

from: german, estonian, icelandic to: estonian, italian, german, english

Original

Translation

Nachthonig

german | Mara-Daria Cojocaru

Immer kreuzen unsere Bienenlinien
Warum halten diese Lichter
Auch nicht still
Da kommt der kleine Bär
Und da der große
Über den Hügel
Über den Berg
Die räuberischen Sterne fallen
Über unsere süßen Träume her

© Schöffling & Co.
from: Anstelle einer Unterwerfung, Gedichte
Frankfurt: Schöffling & Co., 2016
Audio production: Haus für Poesie, 2017

Öömesi

estonian

Meie mesilasliinid muudkui ristuvad

Miks need tulukesed ka

kunagi paigal ei püsi

Siit tuleb väike vanker

ja sealt suur 

Üle künka

Üle mäe

Kiskjalikud tähed langevad

me õndsatele unedele

Tõlge: Maarja Kangro

Zwischenzeit

german | Mara-Daria Cojocaru

Es ist soweit; ich gleite von dem Farnblatt
Zwischen Wahn, Gedankenwedeln und

Wachen aus der Urzeit stehen bereit. Es ist das
Alte Halsband Angst, nicht Mensch, nicht

Tier zu sein. Es ist das Privileg des braungefassten
Blicks, das mich vor allen in die Demut schickt

Es ist die Frage, die mir keiner stellt und doch
Die Antwort fordert, mich erhält. Nun sag: Wie

Erträgst du deine Einsamkeit? Es
Ist die eine Wache, Hund, ist Lunge ganz, und

Wind, die ein bunt bedrucktes Lachen
Aus meinem Kinde bricht

Und wie das Gras so silbern wie der Fuchs
Zu bellen nun beginnt, stimmt: Es ist

Der Umstand, dass dies das Gemüt erhellt und
Freundlich sich die Welt zu uns verhält. Es

Ist soweit, wir buddeln in Gemeinsamkeit, kaum
Deutlicher als dies das Glück

Es ist das Zeichen, sich im Gras zu drehen, die
Wünsche auf dem Bauche liegend mit Achtung

Zu versehen. Es ist Unsinn, den Knoten prinzipiell
Und besonders einem jungen Hund… Geschickt

Erklären Hände nur; und die andere Wache
Trauer, halte ich

© Schöffling & Co.
from: Anstelle einer Unterwerfung, Gedichte
Frankfurt: Schöffling & Co., 2016
Audio production: Haus für Poesie, 2017

Vahepeal

estonian

Asi on niikaugel: libisen sõnajalalehel

hulluse, mõttevõbinate vahel, ja


iidsete aegade valvurid on valmis. See on

vana hirmu-kaelakett, mitte olla inimene


ega loom. See on pruunisilmse pilgu

privileeg, mis sunnib mind alandlikuks


See on küsimus, mida keegi mulle ei esita ja mis siiski

vastust nõuab, mind kammitseb. Ütle nüüd: kuidas


sa oma üksindust talud? See

ongi valvur, koer, terve kops ja


tuul, mis purskub kirju naeruna

mu lapsest välja


Ja see, kuidas rohi, hõbedane kui

rebane, haukuma hakkab, klapib: see on


olukord, mis teeb meele helgeks

ja maailma me vastu sõbralikuks. See


on niikaugel, kaevume ühisusse, vaevalt 

saab õnn sest selgem olla


See ongi märk, rohus püherdada, soove

kõhuli lamades hoolsalt 


silmas pidada. See on arutus, silmused üldse

ja eriti noorele koerale… Osavalt


seletavad nüüd vaid käed; ja teine valvur

Lein, see on mulle

Tõlge: Maarja Kangro

Apropos Herr Goselmanu

german | Mara-Daria Cojocaru

Also, ich bin seine Katze, zur
Blutdrucksenkung den Ägyptern
Schon bekannt, und
Als der Alte wusste
Wie es um seine Seelenruhe stand
Entzog er sich
Zunächst den Schlaf
Dann hat das Schlitzohr
Mich in einer Flasche aus
Halluzinogen verquicktem
Zuckerglas in den Fluss
Gesteckt. Ich leckte brav
Substanz – der Effekt
War: Darwin
Biss mir meine Krallen ab
In der Tat
Herrn Goselmanus Blutdruck sank und
Unterdessen trank ich, fand
Mich, mit der Auflösung
Der Flaschenwand
In seiner ruhigen Hand – seither
Schnurre ich, wenn man mich
Aus dem Wasser fischt

© Schöffling & Co.
from: Anstelle einer Unterwerfung, Gedichte
Frankfurt: Schöffling & Co., 2016
Audio production: Haus für Poesie, 2017

Mis puutub härra Goselmanusse

estonian

Niisiis, olen tema kass,

vererõhu alandajana 

juba egiptlastele tuntud, ja

kui vanamees adus,

kuidas tal hingerahuga lood on,

loobus ta esmalt

unest

Siis viskas kurinahk

mind hallutsinogeeniga 

tembitud suhkruklaasist

pudelis jõkke

Lakkusin vapralt

ainet – tulemuseks

see, et Darwin 

hammustas mul küünised küljest

Tõepoolest

härra Goselmanu vererõhk langes ja

mina vahepeal jõin, leidsin

end, kui pudelisein

lahustus, tema 

rahulike käte vahelt – sestsaati

nurrun ma, kui mind

veest välja tõmmatakse

Tõlge: Maarja Kangro

VANA ARMUKE

estonian | Maarja Kangro

Kui mustade pükste alt
paistab valge karvane säär,
siis ma muidugi vaatan seda.
Vaatan kõhtu pintsaku all,
mis pole suurt kasvanud.
Vaatan käsi: lavalistujaist
on tal need kõige peenekoelisemad.
Silmi ei tohiks küll
pikemalt vaadata – aga juba on hilja.
Kui ta rääkima hakkab,
lähen pingesse,
lause murdudes nihutan tooli.
Olen nagu lapsevanem kooliaktusel.

Nüüd pakutakse viinamarja ja kringlit.
Teise saali lähen ma muidugi
ainult joogi järele.
Vaata aga vaata. No tere.
Jälgin ta silmi, kaela
ja niudeid: sooje, meetri kaugusel.
Mõtlen, kas kunagised
kolonistid vaatavad samuti.
See maa kuulus kunagi meile.
Kuidas teda nüüd puutuda?
Kuidas te nüüd hakkama saate –
mitte eriti hiilgavalt, eks?
Teil on nälg ja epideemiad,
sissisõjad ja diktaatorid,
keda meil tuleb ohjeldada.
Teame põlevaid onne ja autosid,
näljast punnis kõhuga lapsi.

Tema hambad ei ussita,
põsed ei kärbata,
silmad ei puneta.
Hingeõhu järgi otsustades
pole ta jooma kukkunud.
Kolonist uurib kiivalt.
Kus siis on need mu jäljed,
teise trauma, mu ajalooline õigustus?

Sööme viinamarju
ja joome konjakit,
söömegi nüüd viinamarju
ja joome konjakit.

© Maarja Kangro
from: Kunstiteadlase jõulupuu
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

IL VECCHIO AMANTE

italian

Quando sotto i pantaloni neri

si vede una gamba bianca e pelosa,

la guardo, naturalmente.

Guardo la pancia sotto la giacca

che non è cresciuta molto.

Guardo le mani: tra le persone sul palcoscenico,

le sue sono le più sottili.

Gli occhi.

Non li dovrei guardare, ormai è tardi.

Inizia a parlare,

divento tesa,

e quando si frantuma una frase,

faccio scricchiolire la sedia.

Sono un genitore al concerto di scuola.


Poi ci offrono torte e uva.

Entro nell’altra sala, si sa,

solo per prendere da bere.

Guarda caso. Salve.

Esamino i suoi occhi, il collo

e l’inguine: caldi, un metro da me.


Mi chiedo se i colonizzatori

di una volta pensano cos`i.

Una volta questa terra era nostra.

Come toccarla adesso?

Voi, come ce la fate adesso –

non troppo bene, vero?

Avete fame ed epidemie,

guerre e dittatori

che noi dobbiamo trattenere.

Sappiamo: baracche e auto al fuoco,

bambini con pance gonfie dalla fame.


I suoi denti non sono putrefatti,

le guance non appassite,

gli occhi non rossi.

Giudicando dall’alito,

non si è messo a bere.

La colonizzatrice lo esamina disturbata.

Dove sono allore le mie tracce,

il trauma dell’Altro, la mia giustificazione storica?


Mangiamo l’uva

e beviamo cognac,

adesso s`i che mangiamo l’uva

e beviamo cognac.


Traduzione dell’autore

ATEENA KOERAD

estonian | Maarja Kangro

Plákas, Akropoli ümbruses,
muudest kantidest rääkimata,
longib ja magab neid ohtrasti.
Suured, malbed, viisakad koerad.

Koolilapse õhinaga
tõlgime tuttavat sügavat keelt,
mina teen koertest pilti:
kollastest, valgetest, mustadest.

„Mitte ühtegi pisikest pole.“
Sa lööd särama justkui teadlane:
„Väikesed on kõik juba surnud!“
Sinised silmad on elevil.

Mandel oli kunagi mürgine,
hernes imetillukene,
inimene väike verejanuline kränn!
Või kuidas?

Oleme oma eellastest suuremad.
Ja me kaks – iseäranis viisakad.
„Miskit melanhoolset
on neis ellujäänud penides.“

„Kenad koerad sõid teised ära?“
Istume ja sööme õhtust
küünikute mälestuseks (ikka nende õigete)
ja viisakate koerte terviseks.

© Maarja Kangro
from: Kunstiteadlase jõulupuu
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

I CANI DI ATENE

italian

A Pláka, nei dintorni dell’Acropoli,

per non dire di altri posti,

ne girellano e dormono moltissimi.

Cani: grossi, gentili, cortesi.


Con l’entusiasmo degli scolari

traduciamo la lingua nota e profonda,

e faccio foto dei cani:

gialli, bianchi e neri.


“Non c’è nemmeno uno piccolo.”   

Ti accendi e brilli come uno scienziato:

“Tutti i piccoli sono già morti!”

E ti scintillano gli occhi azzurri.


Un tempo la mandorla era velenosa,

il pisello piccolino,

l’uomo un nano sanguinario!    

O forse no?


Siamo più grandi degli antenati.

Ed estremamente gentili.

“C’è qualcosa di malinconico

in quei cani sopravvissuti.”


“I cani gentili hanno mangiato gli altri?”

Ceniamo alla memoria

dei cinici (quelli veri)

e beviamo alla salute dei cani cortesi.


Traduzione dell’autore

SIGA

estonian | Maarja Kangro

Raadiost kuulsin:
siga käinud muiste maja ümber
ja söönud inimese sitta.
Kosunud sellest, saanud lapsed.
Inimene löönud sea maha ja söönud ära.
Pärast sööki läinud jälle
kuhugi tare lähistele võssa.
Sea lapsed tundnud lõhna,
läinud võssa sööma.
Ja nii edasi.

Siis tulnud välja, et ajalugu on spiraal.
Juurte juurde naastes
võtnud siga kaasa
hulga peenemaid riistu
ja artikuleeritumaid hoiakuid.

© Maarja Kangro
from: Heureka
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

IL MAIALE

italian

L'ho sentito alla radio:

una volta il maiale gironzolava

intorno alla casa dell'uomo,

mangiando la sua merda.

Ingrassò, fece figli.

L'uomo lo ammazzò e lo mangiò.

Dopo il pasto andò di nuovo

tra i cespugli dietro la casa.

I figli del maiale sentirono l'odore,

andarono a mangiare.

E cosi’ via.


La storia si rivelò una spirale.

Tornando alle radici

il maiale si è munito

di strumenti più complessi

e di atteggiamenti

più articolati.

Traduzione dell’autore

*** [Ukrainlannast põetaja]

estonian | Maarja Kangro

Ukrainlannast põetaja
seisab Itaalia Alpide väikelinnas
pargis magnooliate all.
On talv, rihma otsas kargleb
vana valge karvane koer.
Äkki hakkab ehmatavalt
valjusti lööma kirikukell.
Väike valge koer
hakkab haukuma,
ägedalt ja kõõksudes,
õhus aimdub rabandust.
Kirik ei jäta järele,
koer samuti mitte.
Õuduse amplituud suureneb.
Loom ja kirik
rebivad võidu
südamete rütme.
Keegi ei pane veel midagi tähele
pargis magnooliate all.
On on on on on on on

© Maarja Kangro
from: Heureka
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

***[In una piccola città nelle Alpi]

italian

In una piccola città nelle Alpi,
una badante ucraina
si ferma al parco sotto le magnolie.
È inverno, e al guinzaglio
saltella un cane bianco, vecchio e peloso.
All'improvviso le campane
della chiesa iniziano a suonare,
spaventano con l'intensità.
Il piccolo cane bianco
inizia ad abbaiare,
ferocemente, soffocando,
nell'aria si sente un infarto.
La chiesa non smette,
nemmeno il cane.
L'amplitudine dell'orrore cresce.
L'animale e la chiesa
strappano a gara
 i ritmi dei cuori.
Di niente di particolare ci si accorge ancora
al parco sotto le magnolie.
È è è è è è è

Traduzione Maarja Kangro

TULE MU KOOPASSE, MATEERIA!

estonian | Maarja Kangro

Lipp remonditava mõisamaja küljes
lehvib nagu kalts.
Riigilipp. Narmastunult
ei hooli ta ise, ei ole süüdi, mis riigi.
Veest ja õhust räsitud kangas,
põdurad niidid. Ta ei taha, et need
väsinud molekulid kedagi esindaksid.
Ma seisan ta alla asfaldile
ja ütlen: "Tule mu koopasse!
Tule ära mu koopasse, mateeria!"
Nike tossud rõõmsa peretütre jalas: orjade tööst
on sündinud roosa põlatud polüuretaan.
Paber kartlike akadeemikute ja ametnike kappides:
nende elu kaunis, kahvatu vaikne ohver.
Jalakäija tapnud maasturi soojalt läikiv metall.
Nõrga parlamentääri foto akvarelne trükivärv.
Lipp lehvib. Tule, kangas, värv ja kude!
Tule, tähe graafiline kuju
ja hääliku akustika!
Tule, kallistame ja magame!
Tule peitu mu koopasse, mateeria!

© Maarja Kangro
from: Tule mu koopasse, mateeria
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

KOMM IN MEINE HÖHLE, MATERIE!

german

Die Flagge am Herrenhaus, das repariert wird,
flattert wie ein Lumpen.
Eine Staatsflagge. Ausgefranst,
kümmert sie sich nicht darum, ist nicht Schuld daran, von welchem Staat sie ist.
Von Wasser und Luft gequälter Stoff,
kränkliche Fäden. Sie will nicht,
dass ihre müden Moleküle irgendjemandem dienen.
Ich stehe unter ihr auf dem Asphalt
und sage: "Komm in meine Höhle!
Komm weg, in meine Höhle, Materie!"
Die Nike-Turnschuhe der fröhlichen Tochter des Hauses: aus dem Sklavenwerk.
Geborenes Rosa, verachtetes Polyurethan.
Das Papier in den Schränken der ängstlichen Akademiker und Angestellten:
das schöne, blasse, stille Opfer ihres Lebens.
Das warm glitzernde Metall eines Jeeps, der einen Fußgänger umgebracht hat.
Die aquarelle Druckerfarbe eines Foto des schwachen Parlamentariers.
Die Flagge flattert. Komm, Stoff, Farbe, und Gewebe!
Komm, graphische Form des Buchstabens
und Akustik des Lautes!
Komm, umarmen wir uns und schlafen!
Komm, versteck’ dich in meiner Höhle, Materie!

Translated by Maarja Kangro and Hilmar Schulz

*** [Ukrainlannast põetaja]

estonian | Maarja Kangro

Ukrainlannast põetaja
seisab Itaalia Alpide väikelinnas
pargis magnooliate all.
On talv, rihma otsas kargleb
vana valge karvane koer.
Äkki hakkab ehmatavalt
valjusti lööma kirikukell.
Väike valge koer
hakkab haukuma,
ägedalt ja kõõksudes,
õhus aimdub rabandust.
Kirik ei jäta järele,
koer samuti mitte.
Õuduse amplituud suureneb.
Loom ja kirik
rebivad võidu
südamete rütme.
Keegi ei pane veel midagi tähele
pargis magnooliate all.
On on on on on on on

© Maarja Kangro
from: Heureka
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

***[In a small town in the Italian Alps]

english

In a small town in the Italian Alps,
a Ukrainian nurse
stands under magnolias in a park.
It's winter, and an old, shaggy,
white dog is pulling at the leash
when a clang stuns the air
as a churchbell starts to ring.
The small white dog
starts to bark,
fiercely, with rasping breath.
„Heart attack“ vibrates in the air.
The church won't stop,
neither will the dog.
The volume of horror increases.
Like rivals
animal and church
tear at the hearts´ rhythms.
And nobody notices anything yet
in the park under the magnolias.
Now now now now now now now

Translated by Maarja Kangro and Mike Horwood

KUNSTI LÜHILUGU

estonian | Maarja Kangro

Peggy Guggenheimi muuseumi
palavas aias Veneetsias
seisab Anish Kapoori skulptuur,
tumehall graniidist tahukas.

Halli graniidi sisse on raiutud
kaks nõgusat sõõri,
mis on lihvitud
siledaks ja süsimustaks.

Tumepruun mees heledas särgis,
võimalik, et Kapoori kaasmaalane,
küsib, kas see on peegel.
"Maagia. Meister, ma ütlen."

Mees vaatab end nõgusast sõõrist:
kaugelt paistab nägu laiem,
totakas, ja lähedalt pisem.
Ta hakkab naerma ja torgib veel.

"Näe! Näe." Ta vangutab pead,
naerab ja koogutab
suurte sõõride ees.
Lõpuks tõsineb ja pöördub.

"See ajab südame pahaks.
Pea hakkab ringi käima.
See ajab oksele, boahhh!"
Ja siis ta läheb.

© Maarja Kangro
from: Heureka
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

A BRIEF HISTORY OF ART

english

In the hot garden of the Peggy
Guggenheim Museum in Venice
stands a sculpture by Anish Kapoor,
a dark grey granite block.

The grey granite
contains two concave circles,
so smooth and shiny
that they look black.

A tanned man in a light shirt,
perhaps a compatriot of Kapoor,
asks whether this is a mirror.
“Magic. A master’s hand, I say!”

The man watches himself in the circle:
from a distance, the face appears large,
silly, and close up it’s small.
The man laughs and pokes the work again.

„Look! Just look.“ He shakes his head,
laughs and stoops over
the big black circles.
Then he’s serious again.

„It makes me sick.
Makes me dizzy.
It makes me throw up, booaah!“
And then he leaves.

Translated by Maarja Kangro and Brandon Lussier

ASBEST

estonian | Maarja Kangro

Ah et juba lapsena?
Hüppasid,
ja eterniidivirn pragises?
Sinised tennised, valge krüsotiil.
Nägin suurendust,
kuidas 10-mikromeetrine kiud
tungib hingamisteedesse.
Eterniiditükk
oli mängult suitsukala?
Näksisite
nagu pärispattu?
Nagu hea ja kurja tundmise puud:
tegelikult ei tunne ju midagi,
aru ei saa suurt millestki,
10μm, räpastes pükstes ehitaja,
aimuta inimese agoonia,
20 või 40 aastat, pleuranaastud, mesotelioom,
sidekoestunud kops.
Jah, igal aastal justkui õitseb sirel
ja mõnikord suur kirg.
Kiud laskub väga aeglaselt
ja nähtamatult nagu tulevik:
asbest on vägev allegooria.
Oh, mis sa vihastad!
Näe, siin on mu uus lemmikvein.
Ma ostan. Teeme õhtul klaasikese.

© Maarja Kangro
from: Kunstiteadlase jõulupuu
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

ASBESTOS

english

So, as a child, you say?
You jumped,
and the pile of Eternit cracked?
Blue sneakers, white chrysotile.
I saw the enlargement
of a 10 micrometre fiber
entering the respiratory system.
A piece of Eternit
was meant to be smoked fish?
You nibbled at it
like original sin?
Like the tree of the knowledge of good and evil:
actually, you don’t feel anything,
don’t understand much,
10μm, a construction worker in filthy trousers,
an agony of an ignorant mind,
20 or 40 years, pleural plaques, mesothelioma,
scar tissue in the lungs.
Yes, every year, it seems, the lilac blooms,
and sometimes a big passion.
The fiber descends very slowly
and invisibly like the future.
Oh, don’t be mad now!
Look, this is my new favourite wine.
I’ll buy. Let’s have a glass tonight.

Translated by Maarja Kangro and Brandon Lussier

SIGA

estonian | Maarja Kangro

Raadiost kuulsin:
siga käinud muiste maja ümber
ja söönud inimese sitta.
Kosunud sellest, saanud lapsed.
Inimene löönud sea maha ja söönud ära.
Pärast sööki läinud jälle
kuhugi tare lähistele võssa.
Sea lapsed tundnud lõhna,
läinud võssa sööma.
Ja nii edasi.

Siis tulnud välja, et ajalugu on spiraal.
Juurte juurde naastes
võtnud siga kaasa
hulga peenemaid riistu
ja artikuleeritumaid hoiakuid.

© Maarja Kangro
from: Heureka
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

THE PIG

english

I heard it on the radio:
in ancient times, the pig strolled freely
around the house,
eating man's shit.
It grew fat, had a litter.
The man then killed the pig and ate it.
After dinner, he went to a bush
somewhere behind the house.
The pig´s offspring knew the smell,
went to the bush to eat.
And so on.

Then it turned out that history was a spiral.
Returning to the roots,
the pig took along
many finer tools
and more articulate attitudes.

Translated by Maarja Kangro and Mike Horwood

ATEENA KOERAD

estonian | Maarja Kangro

Plákas, Akropoli ümbruses,
muudest kantidest rääkimata,
longib ja magab neid ohtrasti.
Suured, malbed, viisakad koerad.

Koolilapse õhinaga
tõlgime tuttavat sügavat keelt,
mina teen koertest pilti:
kollastest, valgetest, mustadest.

„Mitte ühtegi pisikest pole.“
Sa lööd särama justkui teadlane:
„Väikesed on kõik juba surnud!“
Sinised silmad on elevil.

Mandel oli kunagi mürgine,
hernes imetillukene,
inimene väike verejanuline kränn!
Või kuidas?

Oleme oma eellastest suuremad.
Ja me kaks – iseäranis viisakad.
„Miskit melanhoolset
on neis ellujäänud penides.“

„Kenad koerad sõid teised ära?“
Istume ja sööme õhtust
küünikute mälestuseks (ikka nende õigete)
ja viisakate koerte terviseks.

© Maarja Kangro
from: Kunstiteadlase jõulupuu
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

THE DOGS OF ATHENS

english

In Pláka, around the Acropolis,
not to mention elsewhere,
multitudes stroll and sleep.
Big dogs. Gentle, polite.

With the enthusiasm of puppies         
we translate the deep language,
I take pictures of the dogs:
yellow, white, grey, black.

„There is not a single small one.“
You glow like a scientist:
„All the small ones died!“
Your blue eyes are bright with excitement.

The almond was once poisonous,
all peas tiny as grains of salt,
and man a bloodthirsty midget!
Or what?

We are bigger than our ancestors,
the two of us love courtesy.
„There is some kind of melancholy
in these surviving dogs.“

„The nice ones ate the others?“
We sit and eat our dinner
in memory of the cynics – the right ones –
and to the health of polite dogs.

Translated by Maarja Kangro and Brandon Lussier

DOONOR

estonian | Maarja Kangro

Väikeses raamatupoes
supermarketi katuse all
kinki otsides
tuli tagasi loll komme kiskuda
hammastega küünte ümbert nahka.
Võtsin kätte ungari luule antoloogia
ja rebisin parema pöidla verele.
Poleks nii ohtrat sadu arvanud,
aga Sandor Weöresi pildile
jäi jäme punane jälg.
Kohkusin, panin raamatu käest
ja võtsin kiiresti teise. Mihhail Lotmani
"Pistriku talvekarje". Brodsky tekstile
jätsin tänutäheks laia läraka.
Mõned raamatud olid mul olemas,
näiteks Bourdieu ja Geertz,
ja Huizinga Akadeemias ja Sartre
vanas Loomingu Raamatukogus.
Aga kõigile neile tahtsin ma jätta mälestust.
Must, valge ja punane. Punane, valge ja must.
Nagu mõne Aasia riigi lipp.
Siis mõtlesin, miks mitte märgistada ka jutukaid,
sest verd mul jätkus ja kade ma polnud.
Hingestatud, verised näod.
Ühel hetkel näis, et müüja nohiseb.
Mulle meenus kingitus,
ja nii ma lahkusin,
oma vere eest tasu nõudmata.
Selle vähese vere valasin ma kultuuri eest.
Aga oleksin valanud ehk rohkem,
kui oleks palutud.

© Maarja Kangro
from: Tule mu koopasse, mateeria
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

THE DONOR

english

In a small bookstore
under the roof of a shopping mall,
looking for a gift,
I resorted to the silly habit
of tearing off the cuticles
around my fingernails with my teeth.
When I took down an anthology
of Hungarian poetry from the shelf
my right thumb started bleeding.
I didn’t expect such a heavy flow:
over the photo of Sandor Weöres
a rich red mark was left.
Startled, I put the book back
and quickly took down another. A Hawk’s Winter Cry
by Mikhail Lotman. On a volume by Joseph Brodsky
I left a grateful plump stain.  
I had some books at home:
Bourdieu, Geertz, Huizinga.
But I wanted to leave a souvenir on each of them.
Black, white and red. Red, white and black.
Like the flags of some Asian countries.
Then I thought, why not mark the romances,
crime stories, fantasy fiction, too? I had
plenty of blood to give and didn’t feel stingy.
All those intense faces with blood on them.
At one point the saleswoman seemed to mumble.
I remembered I still had to buy a gift,
and I left without asking for any recompense for my blood.
This is the bit of blood I’ve shed for culture.  
Perhaps I would have shed more, though, if I had been asked.

Translated by Richard Berengarten and Maarja Kangro

VANA ARMUKE

estonian | Maarja Kangro

Kui mustade pükste alt
paistab valge karvane säär,
siis ma muidugi vaatan seda.
Vaatan kõhtu pintsaku all,
mis pole suurt kasvanud.
Vaatan käsi: lavalistujaist
on tal need kõige peenekoelisemad.
Silmi ei tohiks küll
pikemalt vaadata – aga juba on hilja.
Kui ta rääkima hakkab,
lähen pingesse,
lause murdudes nihutan tooli.
Olen nagu lapsevanem kooliaktusel.

Nüüd pakutakse viinamarja ja kringlit.
Teise saali lähen ma muidugi
ainult joogi järele.
Vaata aga vaata. No tere.
Jälgin ta silmi, kaela
ja niudeid: sooje, meetri kaugusel.
Mõtlen, kas kunagised
kolonistid vaatavad samuti.
See maa kuulus kunagi meile.
Kuidas teda nüüd puutuda?
Kuidas te nüüd hakkama saate –
mitte eriti hiilgavalt, eks?
Teil on nälg ja epideemiad,
sissisõjad ja diktaatorid,
keda meil tuleb ohjeldada.
Teame põlevaid onne ja autosid,
näljast punnis kõhuga lapsi.

Tema hambad ei ussita,
põsed ei kärbata,
silmad ei puneta.
Hingeõhu järgi otsustades
pole ta jooma kukkunud.
Kolonist uurib kiivalt.
Kus siis on need mu jäljed,
teise trauma, mu ajalooline õigustus?

Sööme viinamarju
ja joome konjakit,
söömegi nüüd viinamarju
ja joome konjakit.

© Maarja Kangro
from: Kunstiteadlase jõulupuu
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

AN OLD LOVER

english

When a hairy white leg shows
from under his black trousers,
I have to look.
I look at the belly under his jacket:
it hasn’t been growing much.
I watch his hands: of those on stage,
his are the most delicate.
I shouldn’t look
at his eyes for long, but it’s already too late.
When he starts to speak,
I tense up,
when his sentence breaks, I’ll sqeak
with the chair. I’m like a parent
at a school concert.

Now they offer grapes and cookies.
I’ll go to the other hall
only for drinks, of course.
Oh, isn’t that - ! Oh, hello.
I observe his eyes, his neck,
his groin: warm, about a metre away.
I wonder whether the ex-colonists
observe in the same way.
This ground once belonged to us.
How should we touch it now?
How are you doing now –
not too good, right?
You’ve got hunger and epidemies,
guerillas and dictators
that we will have to contain.
We know of sheds and cars on fire,
starving kids with swollen stomachs.

His teeth don’t rot,
his cheeks don’t sink,
his eyes aren’t red.
Judging by his breath,
he hasn’t taken to drinking.
The ex-colonist studies meticulously.
Where are my traces,
the Other’s trauma, my historical justification?

Now we’re eating grapes
and drinking brandy,
yes, we’re eating grapes
and drinking brandy.

Translated by Maarja Kangro

***[Skalpell ja metronoom]

estonian | Doris Kareva

Skalpell ja metronoom
mu isa klaveril
enda vahel hoidsid vaikust,
kui ma olin laps.

Nüüd alles, aegamööda,
olen hakanud kuulma,
mõistma
nende kummalisi lugusid.

Imeõhukeseks ihuvad need aja.

© Doris Kareva
from: Aja kuju
Tallinn: Verb, 2005
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus 2014

***[Il bisturi e il metronomo]

italian

Il bisturi e il metronomo
sul piano di mio padre
non si parlavano,
quando ero bambina.

Solo ora, col tempo,
ho cominciato a sentire,
a capire
le loro storie strane.

Affilano il tempo fino alla trasparenza.

Traduzione di Maarja Kangro e Piera Mattei

...og orðið var Clint

icelandic | Eiríkur Örn Norðdahl

Öllum að óvörum
reið haikan um sveitir
með allt á hornum sér,
búin beittum eggjum,
og tók að höggva bragarhætti
hægri vinstri.

Í minni pokann létu
kynstrin öll af atómljóðum,
höfuðstafirnir vegnir með veggjum
blæddu stuðlum um strjúpann.

Kviðlingur einn um ástina
laugaði hvarma sína,
einmana á skítugum bedda
skíttur út næturgreiða,
lygin var megn og
hann dó þrátt fyrir það.

Máttugustu ljóðabálkar
–jafnvel allsráðandi dellur–
lágu út úr sér iðraðir,
augljósir, drepnir æ ofaní dagsins aí,
jafnvel þeim var ekki eirt lífs.

Hliðstæður, andstæður,
endurtekningar,
merkingarleysur, stúfar,
uppskafningar
og lágkúrur
stundu í takt við
gný dauðans
þegar húsum reið
japanskur bragarháttur
með krosslagða fætur,
eitt orð yfir annað
af allt að því óskammfeilinni
Ró.

Síðust féll haikan sjálf á hnén,
rak upp stríðskvein,
lyfti sveðjunni hátt yfir höfuð sér,
og rak sig í gegn.

© Eirikur Örn Norddahl
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2010

...ja sõna oli Clint

estonian

Kõigi üpriski suureks üllatuseks
tormas haiku üle põldude
nagu meeltesegane,
terav mõõk käes,
ja hakkas vasakult ja paremalt
raiuma värsimõõtu.

Müriaad vabavärssi
leidis otsa,
epistlid löödi lömaks vastu seina,
tsesuurid nirisemas hingetorust.

Armukuplee nuttis põsed märjaks,
üksi oma räpasel koikul,
öistest teenustest määrdunul,
ta haises valedest
ja suri siiski kergesti

Kõige võimsamad värsseeposed
ja isegi kõhedalt musklis moeröögatused
lamasid selili, soolikad väljas,
kobrutasid, said ikka ja jälle mõõgaga,
sest elu ei kingitud neilegi.

Paralleelid, vastandused,
kordused,
sõnamulinad ja värsijalad,
liialdused
ja litootesed
ägasid rütmis
ja möirgasid hinge heites,
kui hullunud jaapani värsimõõt
ratsutas üle väljade
ristisjalu,
üks sõna üle teise,
peaaegu ülbes
Rahus.

Lõpuks langes haiku põlvili,
tõi kuuldavale sõjahüüu,
tõstis mõõga kõrgele pea kohale
ja torkas siis tera omale makku.

Translation: Maarja Kangro