Ilmar Lehtpere
Translator
on Lyrikline: 8 poems translated
from: estonian to: english
Original
Translation
MÕRSJA. KIVITRÜKK
estonian | Mathura
Külmad kiviõied juustes
Silmad suletud
et kuulatada eneses
kas ka kaduviku keskel saaksin olla
otsatuse
ajatuse mõrsja
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
BETROTHED. A LITHOGRAPH
english
Cold stone flowers in her hair
eyes closed she listens
to what is swirling
in the air
and we all wonder
amidst the temporal, the tiring
is it possible
to be the betrothed of the Infinite,
of the Timeless
KIVIDENA
estonian | Mathura
Kõik, mis on olnud,
on kunagi olnud
ega tule enam uuesti,
või kui, siis mitte samamoodi.
Pärast tuhandet aastat settimist
uhub meri meid välja
helesinisele rannale,
me ei tea oma raskust
ega ümarust,
oleme tuimad nagu
raidkuju kõiki suunav käsi.
Meil on vaja raamatut,
mis meile ütleks,
et oleme saladused.
Aga lehed liimuvad kokku
nagu aastaringid puus.
Tahame seaduste kogu,
mis kõneleks ammu unustatud ilust,
surma jõledast palgest,
aja kihutavast vankrirattast.
Aga ilu jääb ikka
kirjutamata raamatuks
nagu elugi.
Päevad, päevad,
valged õied, udu merel.
Leheküljed pudenevad,
täis midagi,
eimiskit.
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
As stones
english
Everything that has been
has been
and will not be again,
or if it is, it will not be
in the same way.
After a thousand years of settling
the sea washes us out
onto a light blue shore,
oblivious of our weight
and roundness,
we are as numb as
a statue’s hand.
We need a book
to tell us we are secrets,
yet the pages stick together
like the yearly rings of a tree,
we see them
but not into them;
we need a set of laws
about forgotten beauty,
death’s repulsive face,
the racing wheel of time,
yet beauty
remains an unwritten book,
like life,
days, days,
white blossoms,
mist on the sea,
pages fall out,
full of something,
or nothing.
DELFTIS
estonian | Mathura
Hõredate harjaste sahin lõuendil.
Kuula. Sel linnal on sinu nimi –
see kõlab üha enamatel huultel Rotterdami väravas
ja raeplatsi kitsaste põiktänavate nurgil. Püsiv vihmaudu
peseb tolmu kunagise sadamalinna igivanalt fassaadilt,
hallid majad helklevad peaaegu hõbedaselt
sellal kui vett valgub kanalitesse üha juurde.
Siin sa maalisid ja uskusid, siin sa armastasid,
vihkasid. Uskusid. Varem või hiljem leiab kõik
oma vastandpildi – vesi taevas, taevas maas –
ja minevik on ainult oleviku lukuaugu läbi
nähtud camera obscura. Hillitsetud
harjased. Värskeltsegatud värv. Teadmine, et
varem või hiljem saab igast suurest andest
kellegi sissetulek. Ikka sajab, just kui püüaks
aeglane vihm maha uhta kihti kihi järel,
näha nende sisse, jõuda tagasi algusse – sinna,
kus polnud veel esimest pintslitõmmet ega mõtetki
sellest. Inimeste sire toimekus. Vihm, mis uhub üha
rohkem vett hõbedastesse kanalitesse. Vihm.
Keegi peatub järgmisel sillal. Ikka sajab.
Nieuwe Kerk. Vihm ja valgus.
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
IN DELFT
english
Thin brushes rustling on a canvas, listen:
this town bears your name, again and again
you’ll hear it uttered at the gate of Rotterdam
or by the narrow backstreets, the Cathedral,
age-old facades washed clean by a near
constant drizzle, till grey houses glimmer
like silver. Canals fill with even more water –
it was here that you painted and here you believed,
it was here that you loved, and then hated,
and still believed: everything comes across its opposite,
water in the sky and sky on the water,
till the past is nothing but a camera obscura
seen through the keyhole of modernity.
Brushes and restraint. Paints freshly stirred.
This knowledge that all great talents
will one day turn into someone else’s income.
It keeps raining , the slow rain seeping in
as if to wash off all the paint, layer by layer,
and see beneath it, return
to the beginning where there were no
brushstrokes, nor even a thought about them.
The serenity of people’s daily toil. Rain,
someone stopping, a figure on the bridge.
It keeps raining. Nieuwe Kerk.
Rain and light together.
KOHALOLU
estonian | Mathura
Ma polnud seda planeerinud.
Orus kohtuvad teed,
keerdudes läbi lihtsa linna, lumiste tippude vahel.
Talv läheneb põhja suunast.
Tänane päikesevalgus näitab end hajusa uduna,
see muutub nii eredaks, et katab kõik,
kustutab mäed piirjoonteks, mis eristuvad
alles pisut pikema vaatamise järel ning
mis võiksid ka siis olla sama hästi hoopiski madalad pilved;
see sulatab Lago Maggiore ja vastaskaldad ja
taeva üheks taustaks, laiaks siidikangaks.
Ma lähen ujuma, kuigi noor itaallanna
lapsega naeratab ja naerab, ohoo.
Punane laev seisab sadamas, kajakad
redutavad paadisilla pidemeil ja silt ütleb võõras
keeles: “Loata kalastamine keelatud.” Pardid ja
vesipapid uitavad kalda kandis, mäed terendavad
justkui unarusse suikuv ulm.
Ma polnud seda planeerinud –
seda reisi, seda elu. Seda päeva, mil saan
taas olla koos sinuga, keda
kohtasin nii vara, ühel sarnasel pealelõunal
põhjamaisel vanalinna tänaval. Ma ei teinud seda,
sest kõik on mööduv – see päev, see valgus,
see aastaaeg – ning keegi ei jõua kunagi kokku lugeda
kõiki tunde, keegi ei suuda kokku liita
ja lahutada kõik valusid ja rõõme, et leida neist mingit
tahutud tõde. Ja keegi ei vajagi seda.
Õhtul süttivad mäejärsakuil kirikud
nagu valged jõuluküünlad; külad ja linnad
on lampide võrgustik.
Mitmed elud ootavad aeglast päeva.
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
Presence
english
I hadn’t planned this. Roads
meet in a valley and wind through
a town amidst snow-capped mountains.
Winter nears from the north.
Sunlight appears a scattered mist,
it turns glaring, covers everything,
makes mountains lines of clouds
for as long as you can watch them.
Lago Maggiore, the embankments,
the sky, all dissolve into a backdrop,
a broad silken cloth. I dive in
though a young mother smiles
at me. Oh!
A red boat waits at a dock,
seagulls laze on the handrails of a pier
and a sign says in an incongruous language:
‘No unauthorized fishing allowed.’
Ducks and dippers float about,
ridges loom like dreams
that are soon to doze off into oblivion.
I hadn’t planned this –
this journey, this life, the day to be
with you again,
you the one I met so early in my progress,
there in the afternoon streets
of my Nordic town.
All things pass – this day, this light,
this season – and no-one will ever tally up
the passing hours, their pleasures and pains,
to find some hewn truth in them.
No-one even needs it.
By nightfall, churches light up
on the hillsides
like white Christmas candles,
the villages and towns
a network of bulbs.
Numerous lives go on waiting
for a slow day.
SIENA
estonian | Mathura
See luuletus algab vihmaga kitsastel tänavatel
kõik on kunagi olnud vaid kellegi kujutelm
sajab seal kus kord oli mäenõlv
päikesevalgusse ja küpresside merre uppunud
mäenõlv vihm
vihm langeb kulunud kividele kivid
kuluvad kannatlikult külaliste jalgade all
on sel mingi tähendus
võlvkäigud majaääred
kellade kolksumine kiituste kaja vihmapiisad
langevad ja mu juuksed saavad
märjaks vihmapiisad
langevad Piazza del Campol
ainus sõna selle kohta on siredus
või äri
on’s eales taevasse
pääsenud keegi kes pole valmis
sealt uuesti laskuma alla
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
SIENA
english
This poem begins with rainfall in the narrow streets
everything is first a dream
there was once only a hillock here
drowned in sunlight and a sea of cypresses
but now it rains
on pale and patient paths of stone
ever polished by the feet of visitors
is there a meaning to it
archways walls of houses
the chime of bells and an echo of praises
rain that keeps on falling
on Piazza del Campo
wetting my hair
the only word for it is serenity
or business
hasn’t heaven always been
a place for those
who are ready to come falling down again
MAASTIKUSSE MINEK
estonian | Mathura
Kusagil armastuse ja oskustöö piiril
sünnib midagi,
mida võiks nimetada kunstiks.
Aga nüüd
hõõru laiali need sõnad
ja vaata, mis jääb
äsjaöeldust alles.
Leheräbu, kivitolm.
Pelgalt taustatoon.
Kõik ülejäänu on kingitus, and,
ootamatu terendus hommiku roosas hahetuses –
noored viljapuud,
veel viljatud, aga siiski täis lootust
nagu maastik, mis ootab
mõtestust,
nagu silm, millel on oma
eiramatu janu.
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]
ENTERING THE LANDSCAPE
english
It is somewhere between
love and craftsmanship
that something we call art
is born.
But now
scrub these words to a blur
and see what then holds up
of things just said.
Crumbling leaves, the rubble.
Nothing but an undertone,
all else a bestowal, a gift,
a vision that you’ve never seen before,
a young orchard
looming pink at dawn,
fruitless yet so hopeful,
a landscape
awaiting its meaning,
an eye with its own
undeniable thirst.
PIKK JA SEKSIKAS LÕPP
estonian | Maarja Kangro
Väike lennuk tõuseb
optimaalse kõrguseni,
stjuuardess toob kohvi.
Kostab kerge raksatus
ja siis me justkui vajume,
meie -- meil on hea olla,
vajume tormipilvedesse.
Nina võtab suuna maale,
sööstame plahvatusele vastu,
joome kohvi ja vaimustume.
Selline sööst võiks kesta lõputult:
mugavalt, hallil raginal.
Armastust meil juba jagub, ja kaastunnet,
pilte oleme näinud korduvat,
keelte muutumist visandame,
nii et jah, miks mitte plahvatada.
Seksikas, pikk ja kiire surm
on võimas nagu muusika.
"Kas te teate John Adamsi lugu
A Short Ride in a Fast Machine?
Selle peaks ümber nimetama lõputuks."
Naeratame üksteisele,
ulatame tasse ega pea enam mõtlema,
kuidas me hukusööstu ajal
keegi kannatab, mädaneb või jääb jumalata.
Maa vajub veel eest ära:
kestaks see ainult, kestaks.
Kiirus on iseenese ja meie apoloogia,
kiirendus säilitab vaimustuse.
Kestaks see ainult lõputult
plahvatus
lõputult
plahvatus
lõputult
from: Tule mu koopasse, mateeria
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012
A LONG AND SEXY ENDING
english
A small plane rises
to the optimal altitude,
the stewardess brings coffee.
A faint crack is heard
and then it’s as if we’re sinking,
we- we feel good,
we sink into storm clouds.
The nose veers towards the ground,
we hurtle towards the explosion,
drink coffee and effuse.
Such hurtling could go on endlessly:
comfortably, with a grey rattling.
We’ve enough love already, and sympathy,
we’ve seen the pictures repeatedly,
we draft changes to the language,
so yes, why not explode.
A sexy, long and swift death
is as powerful as music.
”Do you know John Adams’s piece
A Short Ride in a Fast Machine?
It should be renamed endless.”
We smile at each other,
hand each other cups
and don’t have to think anymore
about how someone is suffering or left without god
while we plunge towards death.
The ground still drifts away before us:
if only it would last, if only.
Speed is its own and our apologia,
acceleration sustains enthusiasm.
If only it would last endlessly
explosion
endlessly
explosion
endlessly
PÖÖRDUMATUSELIBLIKAS
estonian | Maarja Kangro
'jälle' on suur sõna.
aegamisi ja kiiresti
jälle
jälle rõõmustavad raadios
mehed, et nad on õigel teel
ja räägivad tsüklilisest ajast
õige tee ringleb, minagi tunnen
rannas ära noored nahad ja
"et si tu n'existais pas," laulab valjuhääldi
mehed raadios räägivad kõige seotusest
kõigega, üks ütleb kõlavalt: liblikaefekt
ma tõstan tiivad
hea une annab tsükliline aeg
sest sellest unest usutakse end virguvat
ja jälle
ma rapsan tiivaga
head mehed raadios hakkavad köhima
ma lehvitan laiemalt ja tõuseb tuul
mehed köhivad kõõksudes, eeter mässab
laevad ja suplejad upuvad, viimane uni
tuleb tormine ja hall
mõelgem sõnast, mida polnud varem olnud
ta oli nüüd
ja nüüd teda enam pole
from: Heureka
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012
THE BUTTERFLY OF NO RETURN
english
‘again’ is a big word.
slowly and quickly
again
again men rejoice on the radio
that they are on the right road
and talk of the cyclical nature of time
a proper road goes in circles, even I
recognize young skin on the beach and
“et si tu n’existais pas,” sing the loudspeakers
men on the radio speak of the connection
of everything to everything else: ringingly
one says, "the butterfly effect" – I lift my wings
cyclical time gives you a good sleep
for after such a sleep you think you’re revived
and again
I flutter my wing
the good men on the radio start coughing
I flap my wings more amply and a wind comes up
the men cough wheezing, the airwaves revolt
ships sink and swimmers drown, the final sleep
comes stormy and grey
let’s think of a word that never was before
it was just now
and now it isn’t anymore