Øyvind Rangøy 
Translator

on Lyrikline: 47 poems translated

from: estonian, russian to: norwegian

Original

Translation

MEELDIVAT PÄEVAJÄTKU!

estonian | Veronika Kivisilla

See päev ja lugu algas taas rongis
nagu päevad ja lood ju tihti
lasteaiarühm sõitis linna
ja üks nende kasvatajaid
kes nagu amet nõuab
siis muudkui kasvataski seal:

MIS MA JUST ÜTLESIN: EI NIHELE!
EI NAERA SEAL!
MEIE EI NOKI NINA!
SUL EI OLE SEALT KOTIST PRAEGU MIDAGI VAJA!
KAS SA KUULAD, MIDA SA OMA ARUST PRAEGU TEED?
ANNA SEE KOHE MINU KÄTTE!
KAS SINA OLED MEIL PÄRIS KURDIKS JÄÄNUD?
ja siis – eriti kõva häälega:
EI SOSISTA SEAL MIDAGI, ME LEPPISIME KOKKU, ET OLEME RONGIS HÄSTI TASA!

umbes kakskümmend kollastes vestides helklevat lapsuliblikat
peaks olema mitmekümnekordselt hea enne
sest kollane liblikas toob teadagi
sooja ja kuldse suve
sooja ja kuldse päeva…

täname et sõitsite rongiga
meeldivat päevajätku!
kõlas lindilt linna jõudes tuttav naisehääl
mida lapsed mõnusasti matkisid:
täname et sõitsite rongiga
meeldivat päevajätku!
aga poiss kelle pusa peal oli kiri
PROBLEM CHILD
küsis äkki:
kasvataja mis asi on meeldiv päevajätk?

MA JU ÜTLESIN SULLE ET OLE TASA!
vastas kasvataja
ja oli oma vastusega väga rahul
mida nad kõike ei küsi
aga milline õnn et tema teab
kuidas asjad maailmas on!

ME LÄHME SIIN MAHA!
TULE JUBA! LIIGUTA ENNAST! EI JÄÄ MINUST MAHA!
karjatas kasvataja lapsi

ja nad läksid… ja nad läksid…
see probleemse pusa ja küsimusega poiss
ja tüdruk roosa ranitsaga
millel oli kiri WILD PRINCESS

kollased lapsuliblikad
nii probleemsed ja metsikud…
meeldivat päevajätku!
soovisin mõttes
te veel saate teada mis asi on
meeldiv päevajätk
ja julgete selle kohta küsida!
ma luban
päriselt:
tänaseks homseks terveks eluks:
meeldivat päevajätku teile!

Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

HA EIN FORTSATT FIN DAG!

norwegian

Denne dagen og soga tok til på toget
slik dagar og soger titt gjer
då ei barnehagegruppe drog inn til byen
og ei av barnehagetantene
slik yrket krev
dreiv barneoppdraging:

EG SA NETTOPP: SITT STILLE!
SLUTT Å LE DER!
VI PILLAR IKKJE NASE!
DU TRENG IKKJE NOKO I SEKKEN DER NO!
HØYRER DU DEG SJØLV, KVA TRUR DU DU GJER NO?
GI MEG DEN MED EIN GONG!
ER DU HEILT DØV NO?
og så, med særleg høg røyst:
IKKJE NOKA KVISKRING DER, VI VAR SAMDE OM Å VERE VELDIG STILLE PÅ TOGET!

om lag tjue lysande barnesommarfuglar i gule vestar
burde vere eit særleg godt teikn
sidan gule sommarfuglar
gir ein varm og gyllen sommar
gir ein varm og gyllen dag

takk for at de tok toget,
ha ein fortsatt fin dag!
sa den kjende kvinnerøysta på bandet
som borna nytte å herme:
takk for at de tok toget,
ha ein fortsatt fin dag!
men han med genseren der det stod
PROBLEM CHILD
spurde med eitt:
tante kva er ein fortsatt fin dag?

EG SA JO AT DU SKULLE VERE STILLE!
svarte barnehagetanta
og var svært nøgd med svaret sitt
alt mogleg skal dei spørje
men sanneleg godt at ho veit
korleis ting er i verda!

HER GÅR VI AV!
KOM IGJEN! OPP MED FARTA! INGEN HENG ETTER NO!
skreik tanta til ungane

og dei gjekk… og dei gjekk…
guten med problemgenseren og spørsmåla
og jenta med den rosa ranselen
der det stod WILD PRINCESS

gule barnesommarfuglar
så ville og problematiske…
ha ein fortsatt fin dag!
ønskte eg dei i tankane
de skal framleis få vite kva det er
ein fortsatt fin dag
og våge å spørje!
det lovar
på alvor:
i dag og i heile livet:
ha ein fortsatt fin dag!

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Öö süütab kastanil küünlad]

estonian | Veronika Kivisilla

Öö süütab kastanil küünlad
õhk laulab väljamõeldud keeles

avatud aknast tuleb õnnepuhanguna teadmine
et ses öös on ühekorraga
puhkend õide
me mõlema silmade iirised

ma mõtlen sinustki vist
väljamõeldud keeles
sest kõik tiheneb mu ümber
ja saab üheks sõnaks
mida ma ei tunne
ega suuda välja öelda

© Veronika Kivisilla
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Natta set levande lys i kastanjane]

norwegian

Natta set levande lys i kastanjane
lufta syng på eit oppdikta språk

i eit puff av lykke frå eit ope vindauge vissa
at i denne natta
blomstrar på ein gong
alle irisar i våre auge

eg tenkjer visst også på deg
på eit oppdikta språk
for alt kring meg tetnar
og blir til eitt ord
som eg ikkje kjenner
eller greier å seie

Omsett av Øyvind Rangøy

TÜTRELE, MINU NOORKUULE

estonian | Veronika Kivisilla

Taas on kuu õhuke ja uus nagu lapse sõrmeküüs!

Kui palju kordi sest ööst, kui sündisid.
Seitseteist aastat saab sellest kohe.
Seitseteist!
Minu tilluke tütar, minu suur õpetaja,
sest nii see ju läheb. Kui õnneks läheb.

Ja kuu oli õhuke ja uus nagu lapse sõrmeküüs
ja kõik alles alguses,
kõik kujuloomine ja etteaimatav
ja eelkõige aimamatu kasv!

Kui olime su sünniööl teineteist sõnatult ja põhjani vaadanud,
vajusin vatisesse unne, et ärgates uuesti uskuda:
tütar – see on siis tõsi!
Põsed kriimud –
ju enne sündi pikaks kasvanud küüntega
olid rapsinud esimeses heitluses
iseenda ja uue ilmaga.
Võtsin värinal kohmakad käärid ja vastsündinu väeti käe:
läbipaistvad, peaaegu nähtamatud küünesiilud!
Sinu elujooned pikendamas minu omi!


Kuu kui lapseküüs, kui palju kordi sest ajast
maha lõigatud ja asemele kasvanud!
Ja mina olin palunud oma esimese palve:
Et tuleksid alati elu heitlusist välja,
olgu või kriimuliste põskedega,
aga ikka tervelt ja iseendana!

Sellest esimesest õhukesest kuust
saab seitseteist aastat
ja ma näen, kuidas sa vahel mind vaatad
ega taha kuidagi uskuda, kui ütlen,
et mul on elu jooksul magusasoolika asemele
kasvanud heeringasoolikas.
Kas sellised asjad siis juhtuvad?
Või kui räägin, kuidas kunagi kiikusin,
oh-hoi!
püsti üle võlli!
Jajah, mõtled sa –
ja endal sul läheb nüüd väiksest hoostki süda pahaks –
jajah, oh-hoi või üle võlli!

Aga mina näen viimaks aknast,
kuidas sa õhtul hilja koju tuled, viiul seljas.
Noorkuu ammugi taevas kõige ilma kukil.
Sa naerad, kui ohkan ootuse vaevast –
Kulub ja kasvab küüsi ja kuid veel,
enne kui sinu minutid minu minutite pikkuseks saavad!
Vaikselt palun ma, et vaat seda kõige pikemat ootaja aega
sa iial tundma ei peakski …


Enne aga – sa lähed ja aina lähed.
Kaugemale ja kauemaks.
Mina kuid kuulatan ikka,
kas aiavärav kääksatab juba,
kuni sina seisad muretuna keset tuba ja ütled,
et värav laulab puhast kvinti.
Jah, mängeldes hüpled sa intervallilt intervallile!
Ja ma palun, et ei takistaks sind vallid ega intervallid
ega päevad hallid, mis ju tulemata ei jää.
Sa ületa vallid, mis vaja ja leevenda sooja ja salliva sallina
ikka kangemaidki kaelu
nagu seni.
Puhtamaid kvinte ja kvintessentse soovin ma sulle!

Võisid olla viiene, vahest mäletad,
kui nimetasid ühed oma lemmikpüksid
Vabaduse Püksteks.
Nendes siis kükitasid kuurinurga taga,
kus elasid su sõbrad Jutuputukad.
Kui sa poleks neid pükse ribadeks kandnud,
oleks need ehk alles seal
Armsate Asjade Kastis,
kus on Võilillemüts ja muudki.
Mina olen aga sellest ajast saadik palunud:
olgu kõik sinu püksid vabaduse püksid
ja seelikud ja kleidid
ja mütsid kõik võilillemütsid!
Ja iga nurga taga jutuputukad!

Kui mina väike olin,
ütles ema mulle vahel:
pane suu kinni, süda jahtub ära.
Eks ta oli oma emalt kuulnud, et nii öeldakse.
Sellest tahangi rääkida.
Ega ta jahtu küll.
Kui siiani jahtunud pole, kus ta siis enam.
Kui käid, silmad ja suu aina avali-ammuli,
võid ehk hoopis kuulda inimesi imestavat:
oo, ilm on ootamatult soojaks pööranud!

Veel paari asja soovin öelda:
lahenda ühtviisi innukalt
elu võrrandeid ja võrratusi.
Õigemad valemid leiad sa ise.

Ja ära karda ega peatada püüa
elu veerevaid proovikive,
isegi neile pole sammalt selga vaja.
Lükka hoogu, veere isegi kaasa!

Ja veel.
Usu – alati tuleb rong,
mis ei jäta sind üksinda tühjale perroonile lõõtsuva tuule kätte.
Alati ootab keegi sind kella all!
Ma isegi tahan seda koos sinuga uskuda!

Taas on kuu õhuke ja uus nagu lapse sõrmeküüs!
Korstnast tõuseb head tõotav valge suits otse sirge joana üles ta poole
ja varsti jälle laulab aiavärav
uue päeva alguse,
uute lahkumiste ja saabumiste puhul
puhast kvinti.

© Veronika Kivisilla
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

TIL MI DOTTER, MIN NYMÅNE

norwegian

Igjen er månen tynn og ny som ein barnenagl!

Kor mange gonger frå den natta du vart fødd.
Sytten år blir det straks.
Sytten!
Mi vesle dotter, min store lærar,
for slik er det det går. Når det går godt.

Og månen var tynn og ny som ein barnenagl
og alt var i si byrjing
all skaping av si form, all venta
og mest av alt uventa vekst!

Då vi natta du var fødd ordlaust hadde stira til botns i kvarandre,
seig eg inn i ei bomullsvattsøvn, for å vakne og tru det igjen:
mi dotter – så det er sant!
Med opprispa kinn –
alt før du var fødd, med utvaksne negler
hadde du baska din første kamp
med deg sjølv og den nye verda.
Skjelvande og klossut med saksa tok eg den speide nyfødde handa:
det skein gjennom nesten usynlege naglestrimler!
Var dine livsliner framhald av mine!

Månen som ein barnenagl, kor mange gonger sidan då
er han klipt og har vakse tilbake!
Og eg hadde bede mi første bøn:
At du alltid måtte kome frå livets kampar
om enn med opprispa kinn
så heil, som deg sjølv!

Frå denne første og tynne månen
blir det sytten år
og eg ser, korleis du ser på meg av og til,
og ikkje vil tru når eg seier
at eg gjennom livet i staden for mage for søtt
har utvikla sildemage.
Korleis kan slike ting skje?
Eller når eg snakkar om ein gong på gynga,
oh-hoi!
nesten heilt rundt!
Jaja, tenkjer du –
og no blir du kvalm av den minste gynging –
javisst du, oh-hoi, og nesten heilt rundt!

Men eg ser til sist gjennom glaset
når du kjem heim seint om kvelden, med fela på ryggen.
Nymånen høgt alt på himmelens nakke.
Du ler når eg stønnar av strevet det er å vente
– det minkar og veks nokre månar til
før dine minutt blir så lange som mine!
Stille bed eg, at denne den lengste av ventetider
den skal du sleppe å kjenne …

Men før det – du går og du går igjen.
Går lenger, blir lengre borte.
I månader lyder eg berre,
gnissar det snart i hageporten,
så står du der sorglaus i midten av rommet og seier
at porten, han syng ein rein kvint.
Ja, leikande sprett du frå eit intervall til det neste!
Og eg bed at ingen vald eller intervallar
må hindre deg, ingen grå dagar som alltid må kome.
Ja stig over alle dei vollar du vil du og lindre som lint og skjermande sjal
dei stivare nakkar
som før.
Eg ønskjer deg reinare kvintar og kvintessensar!

Du kan ha vore fem og hugsar kanskje
det du kalla yndlingsbuksene dine:
Fridomens Bukser.
Og huka deg ned attom nova på skuret i dei,
der budde dine vener Snakkesmåkrypa,
og var ikkje buksene slitne til trevlar der ute,
så låg dei vel kanskje framleis
i Kassa med Kjære Ting,
med Løvetannlua og anna.
Men eg har bede heilt sidan den gong:
måtte alle dine bukser vere fridomens bukser
alle kjolar og skjørt
og luer alle løvetannluer!
Og kvart eit snakkesmåkryp attom nova!

Då eg var liten,
hende det mor sa til meg:
lat att munnen før hjartet kjølnar.
Ho hadde vel høyrt det av si mor, ein seier slikt.
Eg har mitt å seie om det.
Det kjølnar ikkje.
Har det ikkje kjølna til no, så gjer det det ikkje.
Gå der du går du med auge og munn alltid vidope oppe
og kanskje du høyrer folk undre:
så varmt det brått vart i vêret!

Og ein eller to ting til vil eg seie:
løys alltid med same iver
livets uforliknelege likningar.
Dei rettaste formlane finn du sjølv.

Og ver ikkje redd, prøv ikkje å stoppe
livets rullande prøvesteinar,
det skal ikkje vekse mose på dei.
Skuv på og rull også du med!

Og så.
Tru at det kjem eit tog, alltid
som ikkje forlet deg åleine i blafrande vind på perrongen.
Alltid ventar nokon på deg under klokka!
Ja, dette vil eg sjølv tru på, saman med deg!

Igjen er månen tynn og ny som ein barnenagl!
Frå skorsteinen stig ein lovande god og kvit røyk rett som ein stråle mot han
og snart vil igjen porten syngje
ein ny dag i emning
for nye reiser med avskjed og heimkomst
ein rein kvint.

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Lebades jäägitult rannal]

estonian | Veronika Kivisilla

Lebades jäägitult rannal
iseenda pinnalaotusena
peaaegu liivaks pihustunult
sõrmed surutud Silurisse
kannad kindlalt Kambriumi
ei ole minagi muud
kui üks brahhiopood
avan ja sulgen ja avan taas
oma karbipoolmeid
hingan ja haaran
ühe tõmbega kogu
eksistentsi ja ühisosa
lehvikukujulise kivistisega peopesal
kellele sosistan:
tere kallis kaim
oled hästi säilinud
hingede kriginal
kangutab ta valla
oma kivistunud lõuad
ja äratundmine valgustab meid
sest üks ja sama
ja ainus arm
on meid loonud ja vorminud
lubanud olla ja anduda
ja randuda sellesse randa

© Veronika Kivisilla
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Liggjande på stranda utan rest]

norwegian

Liggjande på stranda utan rest
i ei utfalding av meg sjølv
nær ved å bli malen til sand
med fingrar spent fast i Silur
hælane hardt inn i Kambrium
er eg ikkje anna
enn ein brachiopod
opnar og lukkar meg opnar igjen
mine skjelhelvter
pustar og dreg
med eitt drag i hop
heile eksistensen og alt det den deler
med ei vifteforma forsteining i mi opne hand
som eg kviskrar til:
hei kjære bror
du har halde deg godt
med knirkande hengsler
bender han opne
sine forsteina kjevar
og gjenkjenning lyser oss opp
denne eine og same
og einaste nåde
har skapt oss og forma oss slik
late oss vere og gi oss hen
og lande på denne stranda

Omsett av Øyvind Rangøy

Paul

estonian | Veronika Kivisilla

Lahe teisel kaldal elas onu Paul.
Teatigi vaid, et ta elas seal, onu Paul,
oma lühikese nime ja pika üksilduse ning igatsusega.

Samamoodi öeldi ka lastele, kes näitasid näpuga ta maja suunas ja küsisid sosinal:
kes elab seal teisel pool lahte?

Paul teadis, et elu on kanarbikust kootud,
sama laialt laiuv, kurbliklilla ning pruun ja maadligi madal.

Ta ei teadnud aga, et igatsuse pikkus ei sõltu nime pikkusest.
Ega kanarbikust. Ega üleüldse millestki.
Võis olla ilmas mehi lühemategi nimede ja pikemate igatsustega.
Võis olla. Aga seda ei öelnud Paulile keegi.

© Veronika Kivisilla
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Paul

norwegian

På den andre sida av vågen budde han Paul.
Dei visste berre det at han budde der, han Paul
med sitt korte namn og si lange einsemd, sin lengt.

Det same sa dei til borna som peika mot hytta og kviskrande spurde:
kven bur der over vågen?

Paul visste at livet er vove av røsslyng,
like breiande, vemodig lilla og brunt og nært jorda.

Men at lengda på lengten ikkje avheng av lengda på namnet, det visste han ikkje.
Eller av lyngen. Eller av noko som helst.
Det kan ha funnest menn med kortare namn i verda, og med lengre lengt.
Det kan det. Men ingen sa det til han Paul.

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Mulle töö ei istu]

estonian | Kalju Kruusa

Mulle töö ei istu –
  sest ma ei oska seda mitte kuidagi
  oma igapäevase eluga ühitada.

2018.2.17 Pääskülässä

© Kalju Kruusa
Audio production: Estonian Literature Centre

***[Arbeid passar meg ikkje]

norwegian

Arbeid passar meg ikkje –
   for det er ikkje råd å få det til
   å passe med kvardagslivet.

2018.2.17 i Pääsküla

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Kiirel tööajal]

estonian | Kalju Kruusa

  Kiirel tööajal
öö kella poole kaheks äratuse sean,
et tuleks meelde minna vahelduseks magama.

2017.8.9 Pääskülässä

© Kalju Kruusa
Audio production: Estonian Literature Centre

***[I den travle arbeidstid]

norwegian

  I den travle arbeidstid
set eg vekkjarklokka på halv to om natta,
for å minne meg sjølv på å leggje meg litt.

2017.8.9 i Pääsküla

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Oh olen puhtalt]

estonian | Kalju Kruusa

Oh olen puhtalt tahtejŏuetuse varal
  saanud hakkama
suurest edukultusest eemale hoidmisega!

2017.6.10 Pääskülässä

© Kalju Kruusa
Audio production: Estonian Literature Centre

***[Å, berre den pure]

norwegian

Å, berre den pure viljeskraftløyse
  har makta
å halde meg frå suksesshysteriet!

2017.6.10 i Pääsküla

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Oijah see tütar]

estonian | Kalju Kruusa

Oijah see tütar mu ükskord hauda ajab.
  Loodetavasti,
ega mitte kuidagi kuramuse teisiti.

2017.5.4 ja 30 Pääskülässä

© Kalju Kruusa
Audio production: Estonian Literature Centre

***[Uff ja den dottera]

norwegian

Uff ja den dottara vil sende meg i grava.
  Får vi håpe,
at det ikkje for svarte går annleis.

2017.5.4 og 30 i Pääsküla

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Loomata teosed]

estonian | Kalju Kruusa

Loomata teosed riigisaladusena
  hauda kaasa viin
ja mu mantlipärijaks hakkab hernehirmutis.

2016.7.15 (ja hiljem) Pääskülässä

© Kalju Kruusa
Audio production: Estonian Literature Centre

***[Uskapte verk]

norwegian

Uskapte verk liksom statsløyndomar
  tek eg med meg i grava
og eit fugleskremsel får fylle mine sko.

2016.7.15 (og seinare) i Pääsküla

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Ja ikka kribin]

estonian | Kalju Kruusa

Ja ikka kribin jŏudluse järgi, trükin nŏudluse järgi –
  persesaatmise raha
  puudumise kiustegi.

(2012.3.19 ja) 2015.12.9 Pääskülässä

© Kalju Kruusa
Audio production: Estonian Literature Centre

***[Og framleis skriblar eg]

norwegian

Og framleis skriblar eg etter evne, trykker etter behov –
  pengar til å sparke sjefen
  har eg ikkje, men lell.

(2012.3.19 og) 2015.12.9 i Pääsküla

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Oh igal alal]

estonian | Kalju Kruusa

Oh igal alal ennast täiendanuna
kipun vägisi renessansiinimeseks
  laiali lagunema.

2014.7.13 Ellamaalla ja 2016.12.1 Pääskülässä

© Kalju Kruusa
Audio production: Estonian Literature Centre

***[Og etter etterskulering]

norwegian

Og etter etterskulering på alle felt og frontar
blir det nesten som eit renessansemenneske
  eg går i oppløysing.

2014.7.13 i Ellamaa og 2016.12.1 i Pääsküla

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Olen hakanud]

estonian | Kalju Kruusa

Olen hakanud oma kvalifikatsiooni kaalu jälgima.
  Ainult paberile jääb
  pekike ikka peale.

2014.7.16 ja 2018.5.8 Pääskülässä

© Kalju Kruusa
Audio production: Estonian Literature Centre

***[Eg har byrja]

norwegian

Eg har byrja å følgje med vekta på min kvalifikasjon.
   Berre på papiret
   blir det litt flesk att.

2014.7.16 og 2018.5.8 i Pääsküla

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Lohutan ennast]

estonian | Kalju Kruusa

Lohutan ennast – käsikirjad ei păle,
  ei ole häda,
kui avaldamisega aastakese oodata.

2015.1.8 Pääskülässä

© Kalju Kruusa
Audio production: Estonian Literature Centre

***[Eg trøystar meg]

norwegian

Eg trøystar meg – manuskript brenn ikkje,
  eg lid ingen nød,
om eg ventar eit lite år med å gi ut.

2015.1.8 i Pääsküla

Omsett av Øyvind Rangøy

väikene Voyager

estonian | Kalju Kruusa


Täna roomama asunud rändurigi tee viivat välja
  päikesesüsteemi kaisust
  ning me ajahorisondist.

2011.12.10 (ja hiljem) Pääskülässä

© Kalju Kruusa
Audio production: Estonian Literature Centre

vesle Voyager

norwegian

Og vandraren som byrja å krabbe i dag er også på veg
  ut av solsystemets famntak
  og vår tidshorisont.

2011.12.10 (og seinare) i Pääsküla

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Terve elu õpitakse]

estonian | Carolina Pihelgas

Terve elu õpitakse: kuidas inimestega
koos olla, kuidas olla üksinda. Terve
elu õpitakse ennast. Selgeks muidugi
keegi midagi ei saa, võib-olla ainult et
kuidas vigu vältida. Mõnikord võtad kätte
raamatuid, mõnikord lehitsed vahtralehti.
Püüad endas kasvatada igatsust ilusa järele,
kuigi pole päris kindel, kuidas. Haarad
oma harali sõrmedega õhku nagu kurepoeg,
kes kõõlub pesa serval ega julge päriselt veel
lendu tõusta – võib-olla ei kanna see õhk mind
veel, võib-olla olen juba liiga raske.

© Carolina Pihelgas
from: Kiri kodust
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Vi lærer livet ut]

norwegian

Vi lærer livet ut: korleis vere saman
med folk, korleis vere åleine. Heile
livet lærer vi oss sjølve. Klårleik sjølvsagt
er det ingen som får, kanskje berre det
å lære å unngå feil. Stundom tek du fram
bøker, stundom blar du i lønnelauv.
Du prøver å dyrke fram lengten etter det vakre,
men du er ikkje sikker på korleis. Du grip
med utspilte fingrar luft lik ein storkunge
som vaklar på kanten av reira og ikkje heilt tør
å lette – kanskje denne lufta ikkje ber meg
enno, kanskje er eg for tung alt.

Omsett av Øyvind Rangøy

Emajõe ääres

estonian | Carolina Pihelgas

Väike Sisyphos korjab
maast kive ja mängib nendega.
Tänavad, majad, autod.
Väike õrn valgus tema juustes,
tuulehoog. Väiksemad kivid
saab panna suuremate otsa,
nii tuleb torn. Siis lükkab
ta kõik ümber ja naerab.
Teised poisid ei taha temaga
mängida. Mõni tüdruk küll.
See, kellel on pikad juuksed.
Sisyphos leiab ühe eriti ilusa
kivi, see on õrnalt roosakas,
heledate triipudega. Selle jätab
ta alles, pistab tasku, ei näita
kellelegi. Koos kasvavadki
nad suureks.

© Carolina Pihelgas
from: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Ved Emajõgi

norwegian

Vesle Sisyfos sankar
steinar på bakken og leikar med dei.
Gater, bilar, hus.
Eit lite ømt lys i hans hår,
eit vinddrag. Mindre steinar
han han setje oppå dei store,
så dei blir tårn. Så
veltar han alt og ler.
Dei andre gutane vil ikkje
leike med han. Eit par jenter vil.
Dei med det lange håret.
Sisyfos finn seg en særleg vakker
stein, den er svakt rosa,
med lyse striper. Den tek han
vare på, stikk han i lomma, viser han
ikkje til nokon. Og saman veks dei
seg store.

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Luuletus on nagu ilmateade]

estonian | Kaur Riismaa

Luuletus on nagu ilmateade.
Mida täpsem,
seda õnnelikumad me oleme
ilusa päeva ootuses,
mida täpsem,
seda kurvemad me oleme
mõeldes uuele pimedale päevale.

Ilmateates on alati ilus tüdruk,
kes naeratades
lõpetab igasuguse lootuse

sõita randa piknikule.

(Cherche la femme
on alati ka
recherche la femme)

Ilmateates on unistused
New Yorkist,
Puerto Ricost,
kasvõi Hispaaniast või Egiptusestki.

Luuletus on ilma teade,
maailma teade
ja teadaand maailmale,

et me pole veel andnud alla.

© Kaur Riismaa
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

***[Eit dikt er som ei vêrmelding]

norwegian

Eit dikt er som ei vêrmelding.
Dess meir presis,
dess gladare er vi
for ein fin dag i vente,
dess meir presis,
dess tristare er vi
ved tanken på ein ny og mørk dag.

I vêrmeldinga er det alltid ei vakker jente
som smilande
avlivar alt håp

om ein piknik på stranda.

(Cherche la femme
er alltid òg
recherche la femme)

I vêrmeldingane er det draumar om
New York,
Puerto Rico,
jamvel om Spania eller Egypt.

Eit dikt er som ei verdsmelding,
ei melding om verda
og ei melding til verda

om at vi ikkje har gitt opp.

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Jääb liikumatult suvisesse sooja]

estonian | Juhan Viiding

Jääb liikumatult suvisesse sooja
ka inimene. See, kes hüüdis teist.
Kas tõesti pole külma ega sooja
meil sellest, mida Tema mõtleb meist?

Hull mälestus, mind ära enam puutu!
Kõik, mis on möödas, tardub ega muutu.
Ma sumisesin vastu aknaruutu,
kui akna taga ära õitses pärn.

Ja mida mõtled Tema all sa ise?
Ja mida mõtlen mina Tema all?
Kes enda kanda võtab vastamise,
jääb elama. Vaid selle koorma all.

© Riina Viiding, Elo Viiding
from: Ma olin Jüri Üdi
Tallinn: Eesti Raamat, 1978
Audio production: ARM Music

***[Urørleg ståande i sommarvarme]

norwegian

Urørleg ståande i sommarvarme
blir mennesket. Som ropte på den andre.
Er vi då verken kalde eller varme
for kva Han måtte tenkje om oss andre?

Vik frå meg, galne minne, ikkje mas!
Alt som er over, størkna og står fast.
Eg summa, stanga vilt mot vindaugsglas
når lindetrea bløma utanfor.

Kven trur du at Han er, kan du forklare?
Og kva er mine tankar, om eg tør?
For den som tek på seg å finne svaret,
får leve. Under vekta av si bør.

Omsett av Øyvind Rangøy

***[ma alles noor kuid ühest-teisest väsind]

estonian | Juhan Viiding

ma alles noor kuid ühest-teisest väsind
veel suurivaevu talun nüridust
ja olen vältind südamele käsi
nii mõnda eluaegset üritust

ka doomino ei paku mulle lusti
sest ma ei tea kes ründab laua alt
neis kivides näen hauakive musti
mis pandud maha juba jäädavalt

siis linnuäris märkan papagoisid
ja äkki ehmun see on tuttav pilt
ma nagu unes ütlen tere poisid
no tere Juhan kostab riiulilt

see kõik on võigas kuigi jutu käigus
ma juba jõuan mõtteid koondada
ja hõikan müüjat: kus on inimõigus
kes sai nad papagoideks moondada

kultuurivestlus algab võre vahelt
ma kuulan hinge kinni pidades
te minge sinna küsige neilt kahelt
mis mõte on mu värsiridades

© Riina Viiding, Elo Viiding
from: Armastuskirjad
Tallinn: Perioodika, 1975
Audio production: ARM Music

***[framleis ung men trøytt av eitt og anna]

norwegian

framleis ung men trøytt av eitt og anna
så slit eg med å tåle sløvsinn godt
eg seier det, på hjartet legg eg handa
at mangt eit livsprosjekt har eg unngått

og domino er knapt eit spel eg spelar
kven lurer under bordet etter meg
og brikkene er svarte gravsteindelar
alt planta der ved enden av min veg

så ser eg i butikken papegøyar
og kvepp brått til av noko i kjent dur
eg helsar: heisann gutar, lik ein skøyar
nei heisann Juhan læt det frå eit bur

og ekkelt er det jamvel om eg nett her
får samla tankane mens ståket drøyer
spurt seljaren om menneske har rettar
og kven har gjort dei om til papegøyar

kulturdiskursen byrjar mellom gitter
eg lyttar og held pusten og held munn
og dei to kan de spørje gjennom kvitter
kva vitsen er med mine vers i grunn

Omsett av Øyvind Rangøy

Tuleb ette

estonian | Juhan Viiding

Tuleb ette vaevalisi tunde,
mil on kõik. Ja lauluridagi.
Tuleb ette taevalisi tunde,
mil ei ole mitte midagi.

Enda teha kõik. Ja mitte miski.
Maailm mängib keelte pilliga.
Olla elus – siin on õudset riski;
verd ja higi, puid ja lilli ka.

Mitte keegi minu eest ei maga,
pole ärkvel ega valule.
Mälu põhjas, meelemetsa taga
tahab Tõde tõusta jalule.

© Riina Viiding, Elo Viiding
from: Tänan ja palun
Tallinn: Eesti Raamat, 1983
Audio production: ARM Music

Stundom er det

norwegian

Stundom er det svimmeltunge stunder,
som har alt. Men utan minste song.
Stundom er det himmelsungne stunder,
som har ingen ting. Alt på ein gong.

Alt er ditt å gjere. Inkje er det.
Verda spelar opp til språkets dans.
Å leve, for ein risiko å bere;
blod og sveitte, tre og blomeglans.

Sove i din stad kan ingen gjere,
eller vere vaken eller skremt.
Nedst i minnet, mellom sinnets skogtre
vil Sanninga helst reise seg bestemt.

Omsett av Øyvind Rangøy

Soov

estonian | Juhan Viiding

Jõudu tööle see on igivana soov
Jõudu tööle see on imeline soov
Selle soovi sees on hää ja sügav hool
Lase kõlada sel soovil Meistri pool

Jõudu tarvis see on igivana vastus
Jõudu tarvis see on ainuline vastus
See on töö ja vaeva tasakaalukeel
Lase kõlada tal veel ja veel ja veel

Jätku leiba see on igivana soov
Jätku leiba see on imeline soov
Selle soovi sees on hää ja sügav sisu
Ja ei korva seda ütelus: head isu

Jätku leiba see on meie kõigi soov
Jätku tarvis see on igivana vastus
Jätku tarvis see on ainuõige vastus
See on töö ja tasu tasakaalukeel
Lase kõlada tal veel ja veel ja veel

© Riina Viiding, Elo Viiding
Audio production: ARM Music

Ønske

norwegian

Styrke til verket – eit eldgammalt ønske
Styrke til verket – eit velhamra ønske
I dette ønsket ligg djup, sanning, tru
Ønsk det med flid i kvar handverkarbu

Styrke kjem godt med – eit eldgammalt svar
Styrke kjem godt med – det einaste svar
Det viser til arbeid og slit i balanse
Så lat det få lyde ved kvar ein ny sjanse

Må brødet rekke – eit eldgammalt ønske
Må brødet rekke – eit velhamra ønske
I dette ønsket ligg djup, sanning, vit
Som aldri kan fyllast av: god apetitt

Må brødet rekke – eit allgyldig ønske
Nok brød kjem godt med – eit eldgammalt svar
Nok brød kjem godt med – det einaste svar
Det viser til arbeid og løn i balanse
Så lat det få lyde ved kvar ein ny sjanse

Omsett av Øyvind Rangøy

Vaimuelu

estonian | Juhan Viiding

mismoodi on su vaimu seis?
ei seisa nigu.
kas tõstab pead ta ükskord meis
kui väike tigu?

kas tõuseb ta kui päikene
kui lõpeb öö
ja olles suur või väikene
teeb vaimse töö?

Või läheb mustaks mure läbi
Nii et on tuhat aastat häbi

© Riina Viiding, Elo Viiding
from: Elulootus
Tallinn: Eesti Raamat, 1980
Audio production: ARM Music

Åndsliv

norwegian

kor står det til med ånda di?
det står knapt til.
vil ho sitt hovud løfte blid
slik sniglen vil?

og vil ho lik ei sol stå opp
ved nattas ende
og lita eller stor sin kropp
til ånsdverk vende?

Ell' svartnar ho av sut så sår
At skamma sit i tusen år

Omsett av Øyvind Rangøy

olekutest

estonian | Eda Ahi

kevad kukkus, krimmine ja põdur.
ajas kurja õied õieli.
aga keset kodusid ja sõdu,
keset kõiki majasid ja maid,
ilma et neil oleks au või häbi,
lõhnas otse pataljoni juures
juhmilt terve kari toomingaid
meie hirmsa lahkumisevaeva,
heidutuse ja artikkel viie,
mornivõitu isamaise taeva,
iga meie ühapüha hiie –
kõige peale, mis saab ükskord läbi.
kõige peale, mis ei saagi,
ega?

üle kevadärevuseuima
vabalt, demokraatlikult ja tuimalt
avasid nad õisi.
õigusega.

julgus oli nende ainus olek.
tahke, kõigest üle kasvav, läbi –
lugudest ja lauludest ja ajast.

keset kõike, mida hoida vaja,
keset kõike, mis ei hoidu ära
oli järsku hirmutavalt häbi
iseenda vedeluse pärast

© Eda Ahi
from: Julgeolek
Tallinn: Verb, 2014
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

om veremåtar

norwegian

våren slo inn, krimfull og elendig.
opna sine vonde blomar opp.
men midt mellom heimane og krigar,
mellom alle land og kvar husvegg,
utan at dei kjende ære eller skam,
stod og dufta rett ved bataljonen
umælande ein heil bøling hegg
for oss reisetrøytte avskjedssvimle,
avskrekkinga og artikkel fem,
fedrelandets gråleg dystre himmel,
våre eigne heilagtretotem –
for alt som skal ein gong ende.
for alt det som aldri ender
eller?

gjennom alt våryre, trøytte
frie, demokratiske og numne
sprang dei i blom
med rette.

mot var deira eine modus.
fast og røtra, gjennomgrodd i alt –
i forteljing, tider og i song.

midt i alt å verne om,
midt i det ein ikkje maktar hindre
slo ei skam brått inn med styrke
over eige slappe dvaske vis

Omsett av Øyvind Rangøy

Aadamale

estonian | Eda Ahi

kuigi hetkeks kaasa viia
võis mind üldine psühhoos
ma ei kahetsenud iial.
tahtsin lihtsalt nutta koos.

tollest hea ja kurja janust
ma ei vabane, mu vend.
see ei hooli vastupanust.
milleks kauem petta end:

ma ei muutu eales muuks.

otsi oma haldjatari,
saa ta silmadeks ja suuks.

kuigi kauaks jääb su vari
minu laeva mastipuuks,
ma ei muutu iial, Aadam,
küllalt kondiseks, et saada
kellelegi küljeluuks.

© Eda Ahi
from: Gravitatsioon
Tallinn: Verb, 2013
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Til Adam

norwegian

om eg kanskje no og då
ikkje var psykosen framand
vil eg aldri angre på
det å ville gråte saman.

tørsten etter godt og vondt
bror, den blir eg aldri fri.
den held stand på kvar ein front.
sjølvbedrag blir slik ein strid:

aldri vil eg annleis gro.

søk du alvekvinna berre,
ver du auge, munn for ho.

om enn skuggen din vil sperre
høgt som mastetoppen min,
Adam, aldri blir eg ein,
med nok bein i kroppen min
til ein annans sidebein.

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Väga tuuline päev, noori õrnu lehti lendab õhus]

estonian | Tõnu Õnnepalu

Väga tuuline päev, noori õrnu lehti lendab õhus.
Siis vihm. Siis õhtu. Siis vein,
siis mõtlen: mis veel poleks olnud?
Isegi armastus, see kõvasti ülehinnatud kinnisvara.
Kui lähed vaatama, ainult raudteevagun,
mis peatub korraks, ja päike tõesti paistab
perroonile, roosidele, ootajatele,
ainult et sinul pole sellega mingit pistmist.

Tuul ajab ikka mere poolt pilvi üles,
loojangus on need dramaatilised,
valgus nagu mingist metallist.

© Tõnu Õnnepalu
from: Kuidas on elada
Tallinn: Varrak, 2012
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus

***[Ein svært vindfull dag, unge skjøre blad flyg i lufta}

norwegian

Ein svært vindfull dag, unge skjøre lauv flyg i lufta.
Så regn. Så kveld. Så vin,
og så tenkjer eg: kva anna kunne vel ikkje vore?
Sjølv kjærleiken, dette sterkt overprisa stykke fast eigedom.
Når du går for å sjå, berre ei jernbanevogn,
som stansar så snarast, og sola skin verkeleg
på perrongen, på rosene, på dei som ventar
men det har ikkje noko med deg å gjere.

Vinden jagar framleis skyer inn frå sjøen,
dramatiske mot ein solnedgang,
lys som frå eit slags metall.

Omsett av Øyvind Rangøy

Siin oled kasvanud

estonian | Paul-Eerik Rummo

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.

Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.

Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.

© Paul-Eerik Rummo
from: Luulet 1960-1967
Tallinn: Eesti Raamat, 1968
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Her har du vakse

norwegian

Her har du vakse. Eit stille, flatt land.
Her er di likevekt, her er du sann.

Stig Munamägi til skyene, då.
er himmelen låg og musegrå.

Billetten til verda, den har du fått.
Fri til å gjere alt du finn for godt.

Men hit til skogar med sopp og bær
kjem du lell, som på pilgrimsferd.

Her er du fødd. I eit stille flatt land.
Her er di likevekt, her er du sann.

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Kiri kodust ]

estonian | Carolina Pihelgas

Kiri kodust jõudis mõne aja pärast tagasi
koju, küll juba teises ümbrikus. Seda loeti
justkui esimest korda, kerge häbimaiguga.
Ja samas imestati, et kas tõesti aimasime
nii täpselt ette. Nojah, puud on kõrgemad
ja suhtleme ka teistmoodi, aga muidu oleks
kõik justkui varem. Ainult need kivid, mis
sadasid otse taevast meie kunagisele hauaplatsile,
vot need ei lähe tõesti meelest.

© Carolina Pihelgas
from: Kiri kodust
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Brevet heimefrå]

norwegian

Brevet heimefrå kom etter ei tid tilbake
heim, men då i ein ny konvolutt. Det vart lese
som for første gong, med lett bismak av skam
Og med undring, kunne vi verkeleg ane det
så presist på førehand. Javel, trea er høgare
og vi snakkar annleis enn før, men elles
er alt liksom som før. Berre dei steinane som
ramla rett frå himmelen over vår gamle gravstad,
dei kan eg verkeleg aldri gløyme.

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Linn ajab kombitsad välja]

estonian | Carolina Pihelgas

Linn ajab kombitsad välja.
Raadiolained võnguvad rahulikult
mööda vihmamärgi asfaltteid.
Seal peegeldub kuu. Kõik see
meenutab mulle pikki kadunud öid
mere ääres. Tuul rääkis lobajutte.
Tähed loksusid madalas vees,
täiesti ebausaldusväärsed.
Nad liiguvad pidevalt. Nende käest
ei saa me oma põlvnemise
kohta midagi teada.

© Carolina Pihelgas
from: Kiri kodust
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Byen breier ut sine tentaklar]

norwegian

Byen breier ut sine tentaklar.
Radiobølgjene vibrerer roleg
langs regnvåte asfaltvegar.
Der speglar ein måne seg. Alt dette
minner om lange tapte netter
ved sjøen. Vinden tala tull.
Stjernene skvulpa på grunt vatn,
fullstendig upålitelege.
Dei rører seg stadig. For dei
fortel oss ikkje det slag om kven
vi stammar frå.

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Mida tõelisem tahad olla]

estonian | Carolina Pihelgas

Mida tõelisem tahad olla,
seda paremini pead oskama unustada.
Tõelised meistrid unustavad
nii tähtsa kui vähetähtsa,
unustavad end lumeks.
Ja teised unustavad ka,
sa lähed lihtsalt meelest ära.
Õhtul jääd magama nagu dinosaurus
ja hommikul avastad bussipeatusest
uued kaljujoonised.

© Carolina Pihelgas
from: Kiri kodust
Tartu: Eesti Keele Sihtasutus, 2014
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Jo meir verkeleg du vil vere]

norwegian

Jo meir verkeleg du vil vere
dess betre må du kunne å gløyme.
Verkelege meistrar gløymer
viktig såvel som uviktig,
gløymer seg sjølve til snø.
Og andre gløymer òg,
du blir berre borte frå minnet.
Om kvelden fell du i søvn som ein dinosaur
og om morgonen på busshaldeplassen
finn du nye helleristingar.

Omsett av Øyvind Rangøy

Vikatitera

estonian | Carolina Pihelgas

Mina ei tea, kellelt ma pärisin
silmad – pudikeelsetelt taevatähtedelt
või vikatiteralt. Olen lihtne
nagu tuules murdunud viljakõrs,
tühi nagu teokarp, mis mäletab endist elu.
Ihu vastas ämblikuvõrgu koorem, see
tihe hele lõng, päevade lai lävepakk.
Minu vaikus on õhtuse kodutänava
vaikus – nagu tol tuhmil tänavalambilgi,
mida laps nimetab jonnakalt kuuks.

© Carolina Pihelgas
from: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Ljåblad

norwegian

Ikkje veit eg, frå kven eg har
augo – frå dei lallande stjernene
eller frå ljåbladet. Eg er enkel
som eit halmstrå knekt av vinden,
tom som eit sneglehus, med minne om liv som var før.
Tyngda av kingelvev mot kroppen, den
tette, lyse tråden, daganes breie terskel.
Mi stille er stilla av den heimlege gata
om kvelden – som i den blasse gatelykta,
den ungen trassig held fast på er månen.

Omsett av Øyvind Rangøy

Pimesi

estonian | Carolina Pihelgas

Tahtsingi vist rebeneda nagu ennasttäis kuu
paberist taevas. Tahtsin, et voolaksid minusse
nagu põhjatusse anumasse, täidaksid kõik praod
ja peidupaigad. Võrgud kerivad end lahti, nad vajuvad
sinusse hääletult — külmunud õnne saadikud, sõrm
huulil. Pimeduse juured luuletuse südamikus, inimese
ja öö südamik selle kauge sünnikuristiku serval juhatavad
teed kurttumm vanamees ja tema haisev hingeõhk. Järgne
neile kindlal sammul, pimesi nagu süütamata latern,
esimese elusolendi jõuetusega.

 

© Carolina Pihelgas
from: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Blindt

norwegian

Eg ville visst rivne som ein sjølvgod måne
på ein papirhimmel. Ville du skulle renne inn i meg
som i eit botnlaust kar, fylle kvar sprekk
og kvar skjulestad. Garna faldar seg ut, søkk inn
i deg lydlaust – sendebud for ei frosen lykke, ein finger
på leppene. Mørkrets røter i hjartet av diktet, menneskets
og nattas hjarte i kanten av den fjerne fødande avgrunnen der ein
døvstum gamling og hans dårlege ånde viser veg. Følg
dei med stødige steg, blindt som ei lampe som ikkje er tent,
kraftlaust som det første levande vesen.

Omsett av Øyvind Rangøy

Piiritu

estonian | Carolina Pihelgas

Rohulibled käeseljal, piiritu ja kuidagi sügav
taevas, nagu lapsepõlves. Nukker lipp maja
ees, ta tahaks, et tuul paneks ta naeratama,
keriks lahti kurrud ja voldid, siluks kortsud.
Tagasiteel: metsa kontuurid ei peida armastust
kirkuse vastu, aeg tuleb tagasi mälestuste
künnisele nagu päikese võlvid, mis kasteniiskuses
särama löövad. Midagi ei ole kaotatud. Kõrgel
posti otsas toonekurepesa, teepervel lainetab
tuul kassitapulinnades. Õhtu saabub mööda
sametisi kaldaid nagu piki pehmeid põski.

© Carolina Pihelgas
from: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Grenselaus

norwegian

Tynne grasstrå mot handbaken, grenselaus og liksom djup
himmel, som i barndomen. Eit vemodig flagg framfor
huset, vil at vinden skal få det til å smile
rette ut og furer og foldar, glatte ut rynker.
På veg tilbake: skogens konturar skjuler ikkje kjærleiken
til det solklåre, tida kjem tilbake til terskelen
av minna som kvelvingar av sol, som i doggfukta
slår gneistar. Ingenting er tapt. Høgt
oppe på ein stolpe eit storkereir, i vegkanten bølgjer
vinden i byar av åkervindel. Og kvelden kjem inn over
fløyelskystar som lange mjuke kinn.

Omsett av Øyvind Rangøy

Vajusid

estonian | Carolina Pihelgas

Madalad pilved vajusid öösel korstna ja katuseni, alla maapinnale, et mähkida su kuivad juured jahedasse pehmusesse. Oksad kraapisid aknaid nagu sõnumitoojad surnutelt, kellele oled selja pööranud.

Hommik ärkab pimeduses. Valutades astud uue päeva tühja muuseumi. Kõik tahab tasapisi taas su kehaekraanile ilmuda: asjade tuhmid kontuurid, kütmata köögi niiske lõhn, esimesed helid. Sa lased neil tulla ja loovutad sellega päevale oma kauguse.

© Carolina Pihelgas
from: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Senka seg

norwegian

Låge skyer senka seg om natta ned over skorstein og tak, ned til jorda, for å sveipe dine tørre røter i noko som er kjølig og mjukt. Greinene skrapa mot vindauga som bod frå dei døde, dei du vende ryggen til.

Morgonen vaknar i mørkret. Smertefullt stig du inn i den nye dagens tomme museum. Smått om senn framtrer alt igjen på din kropps lerret: uskarpt konturar av ting, den fuktige lukta av ufyra kjøkken, dei første lydane. Du let dei kome og avstår med det din avstand til dagen.

Omsett av Øyvind Rangøy

Meie unest, meie näljast

estonian | Carolina Pihelgas

Kui süüa õhtust, siis tõesti ainult taevas.
Käed puutuvad lülitit, laud kerkib vaikselt üles.
Meie nälg – on ta tõesti nii kõrge?
Ouyang Jianghe

Uni on seal, kus on kive
Jehuda Amihai


1.

Ülal taevas peetakse pidu: lambid säravad, vanad kikilipsudega orkestrandid mängivad lõbusamaid palu, peoperemees ütleb toosti. Aga treppi pole, külalised alla ei pääse, nad jäävad hommikuni. Seisame ootamatu serval ja vaatame maha – kinganinad peegeldavad vargapilke; vaatame üles – kuldhambad sätendavad. Elavate kodud jäävad siit kaugele. Kui jõuame viimase kivini, ärkabki ilves.


2.

Ilves nägi unes taigat. Ja jäi mõtlema oma esivanematele, kelle nälg oli tihedam jahimeeste erutusest, tihedam inimluudestki, mis pragisevad talve kihvade all nagu kuivad raod lõkkes. Kas teada oma nime on tähtsam kui olemust? Hambaplagin saeb õhtu kaheks; telekas õpetatakse vananemist. Janu on sügavam kui allikas.


3.

Vee hääl äratab alati. Vihm või lörts, kraan, mis jäi tilkuma. Alasti üksinda voodis, suu kuivab ja pissihäda. Tahaksid, et taevas neelaks su ja sülitaks teises kohas välja. Helide sees on õõnsus, üks ruum, kuhu peidad end nagu viimase lendorava üksindus. Sest kõige paremini oskadki sa okstesse, jah okstesse ju ära kaduda.


4.

Vanaisa kell leiti pööningult üles aastaid hiljem. Ilves uurib tukslevaid seiereid, need meenutavad talle tühja kõhtu. Õhtul vahetab riided, pistab uuri vestitasku ja einestab linna peeneimas restoranis. Öö neelab aplalt armastajate nälga ja me ei pane seda talle pahaks, hoiame ainult teineteise kontidest kõvemini kinni. Need on poleeritud, puhtaks lakutud, hauapanustega. Klõbisedes tantsime hommikuni.


5.

Lendorava hääletu lend öö tihkete juurte vahel. Puude raske hingeldamine, väsinud kopsude vastik kahin. Masinate müra eemal maanteel, org nagu söögitoru, kust reisitakse ainult läbi. Tagaistmel minister, tema lihavad sõrmed pastakate raskusest väsinud, silmad vidukil, nende kummalises läigatuses usk, et tänane nälg ei hooli eilsest kõhutäiest.


6.

Me sõltume veest, unest, uudistest. Koorid lahti eilsed unenäod, et leida sealt redel – võib-olla julgeksid sa täna viimaks trotsida päevavalguse edevat õõnsust. Tahaksid, et sinust ei sõltuks midagi, et võiksid end unustada olemise reväärile nagu kraavipervelt nopitud juhuslik kevadeõis. Stoppkaader virvendaval ekraanil, telediktori poolavatud suust pahiseb välja pilkasus. Puude tihedad aastaringid kallistavad sooja mulda, me oleme kohal, sosistavad nad, me oleme kõdu.


7.

Öö kogub puuõõntesse pimedust. Voolin unetusest loperguse sõõri ja kleebin selle taevasse. Sulle meeldiks see rasvast tilkuv kuu ära süüa, aga valge värv tekitab sinus ettevaatust. Inimeste imelikud mustrid, tallatud lume või rohu sisse – tundub nagu oleks nende varjud silmalaugudest kergemad, nagu ei võikski vesi ära uhtuda nende mälestusi. Mis saab meie unest, meie näljast vastu hommikut, kui taevas pressib end maa ligi ja tahab üle kirjutada kõik meie jäljed?


8.

Istud lauda maha, vahetad noa ja kahvli, ja juba sa tõusedki üles kõrgustesse. Tähtkujud olid su pudrutaldrikul muidugi juba lapsepõlves. Öö jahvatab ikka oma jahedatest tungidest. Täpid kasukalt muutuvad sünnimärkideks, metsa haare lõdveneb, annab järele, teeb ruumi uutele ahelatele. Jäta meelde see tunne, see aimdus, mille leidsid männiokste vahelt, talvekargest õhust kui nina oli kuu poole püsti nagu kirikutorn. Metsikute andide orkester, kuhtuvate kahinate koor. Oled salanimi seintes, vahtrate vaikne videvik, läte, mida pole võimalik hüljata.

© Carolina Pihelgas
from: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Om vår søvn, om vår svolt

norwegian

Skal ein ete til kvelds, så berre i himmelen.
Hendene rører ein brytar, bordet stig stille opp.
Vår svolt – er han verkeleg så høg?
Ouyang Jianghe

Søvnen er der det finst stein
Jehuda Amihai

1.

I himmelen er det fest: lamper skin, gamle orkestrantar med tversover spelar lystige stykke, kjøkemeisteren ber fram ei skål. Men det er inga trapp, gjestene kjem seg ikkje ned, dei blir der til morgonen demrar. Vi står på kanten til det uventa og ser ned – tjuvaktige blikk spegla i skospissar; vi ser opp – det glimrar i gulltenner. Heimane til dei levande ligg langt herifrå.
Når vi kjem til den siste steinen, vaknar gaupa.


2.

Gaupa drøymde om taigaen. Og vart sitjande og tenkje på forfedra, som hadde svolt tettare en jegerens iver, tettare enn menneskebein, som knest under vinterens kvasse tenner lik tørrkvist i eld. Er det å vite sitt namn meir viktig enn eins vesen? Hakkande tenner sagar kvelden i to: på TV kan ein lære å eldast. Tørsten er djupare enn kjelda.


3.

Vatnet vekkjer allitid med si røyst. Regn eller sludd, ein krane som dryp. Naken åleine i senga, tørr i munnen og tissetrengt. Du ville helst himmelen svelgde deg, spytta deg ut ein annan stad. Inne i lydane er det eit holrom, eit rom der du gøymer deg som einsemda til det siste flygeekornet. For i greinene, ja i greinene er det du best veit å gøyme deg bort.


4.

Bestefars klokke vart funnen på loftet fleire år etter. Gaupa granskar tikkande visarar, dei minner ho om den tomme magen. Om morgonen byttar ho klede, stikk uret i vestelomma og inntek eit måltid i byens beste restaurant. Natta svelgjer grådig dei elskandes svolt og vi legg han det ikkje til last, held berre hardare fast i kvarandres knoklar. Dei er polerte, reinsleikte, saman med gravgods. Klaprande dansar vi til morgonen kjem.


5.

Flygeekorn i lydlaus flukt mellom nattas tette røter. Treas tunge pust, den ekle kvesande lyden av trøytte lunger. Støyen frå dei køyrande på vegen i det fjerne, dalen som eit spiserøyr, der alt er på gjennomreise. I baksetet ministeren, hans kjøtfulle fingarar slitne av tunge kulepennløft, i dei mysande augo ein underleg glans med ei tru på at svolten i dag ikkje bryr seg med om ein vart mett i går.


6.

Vi avheng av vatn, av søvn, av nyheiter. Du skrellar av gårsdagens draumar for å finne ein stige - i dag kan du endeleg kanskje våge å trasse dagslysets innhole fåfengd. Du vil at noko skal avhenge av deg, at du kunne gløyme deg sjølv i tilveras jakkeslag som ein tilfeldig vårblomst plukka i ein vegkant. Eit stansa bilete på ein flimrande skjerm, frå hallo-mannens halvopne munn kjem bekmørker ut i små paff. Treas tette årringar omfamnar varme jord, vi er til stades, kviskrar dei, vi er her, kviskrar dei, vi er mold.


7.

Natta samlar mørker i hole tre. Eg formar ein ujamn ring av søvnløyse og klistrar på himmelen. Du ville likt å ete opp denne feittdrypande månen, men kvitfargen gjer deg forsiktig. Menneskas merkelege mønster, trakka inn i snø elle gras - det er som dei har skuggar lettare enn augelokk, som kunne ikkje vatnet skylje vekk minna dei har. Kva skjer med vår søvn, vår svolt mot morgon, når himmelen pressar seg mot jorda for å overskrive alle våre spor?


8.

Du set deg til bords, byttar gaffel og kniv, og stig alt opp i det høge. Stjernebileta på grauttallerkenen hadde du alt som barn, det er klart. Og natta masar framleis om sine kjølige drifter. Prikkane på pelsen blir føflekkar, skogens grep slapnar, gir etter, viker for nye lenker. Hugs denne kjensla, denne aninga du fann mellom furugreiner, i vinterfrisk
luft når nasen stod rak mot månen som eit kyrkjetårn. Eit orkester av ville gåver, eit kor av døyande kvesing. Du er eit namn løynt i veggene, ei stille skumring i lønnetrea, ei kjelde som ikkje kan sviktast.

Omsett av Øyvind Rangøy

Tuleb öö

estonian | Carolina Pihelgas

Udu peeglis hoiab meid teineteise
eest. Tolm säilitab mälestused –
nad jäävadki puutumatuks nagu topised
loodusmuuseumis, siltidel nimed
väljasurnud keeles. Sinu pärisosa
on see, mille eest pageda ei saa –
sõda, mida peetakse veel vanamoodi,
kaevikutes. Õpitud naeratus varjab
seda siiski hästi. Tuleb öö, libistad käe
sääsevõrgu vahelt välja, otse tuule
lõugade vahele. Tema hingeõhk on
niiske ja tubakane, ta ütleb naerdes:
ma andestan sulle sinu nooruse.

© Carolina Pihelgas
from: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Natta kjem

norwegian

Skodda i spegelen held oss frå
einannan. Støvet tek vare på minna –
dei blir verande urørte utstoppa dyr
på naturmuseet, med namn på skilta
på utdøydde språk. Din lott
er det du ikkje kan fly frå –
krigen som blir kjempa på gamlemåten enno,
i skyttargraver. Eit tillært smil skjuler
det likevel godt. Natta kjem, du lurer ei hand
ut gjennom myggnettet, rett inn i vindens
gap. Hans ande er full av
fukt og tobakk, han ler og seier:
eg tilgir deg ungdommen din.

Omsett av Øyvind Rangøy

Mis seal rääkida

estonian | Kaur Riismaa

Ta avastab, ühel õhtul vannis,
et munadel kasvavad karvad,
ning jalgadel
ja kaenla all.
Aga kuidas ta sellest kellelegi räägib

Ta avastab, ühel päeval koolis,
et paralleelklassis on tüdruk kes...
ja et see tüdruk...
ja kui ta...
Aga kuidas ta sellest kellelegi räägib.

Ta avastab, ühel hommikul peegli ees,
et enam ei matki isa,
vaid on ise,
ja samasugune.
Aga kuidas ta sellest kellelegi räägib.

Avastab, ühel öösel voodis,
unetuna lage vahtides,
et kurat,
kõik sõbrad on surnud.
Aga kuidas ta sellest kellelegi räägib.

Sest kuidas ta kellelegi räägib,
et on mees,
et on karvane,
armunud, isa, või surelik.
Mis seal rääkida.
Kõige tähtsamad hetked elus
kaovad vaikusse.

Nagu sinagi.

Mis seal rääkida.

© Kaur Riismaa
from: Rebase matmine
Tallinn: Näo Kirik, 2012
ISBN: 9789949917280
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

Kva er det å seie

norwegian

Han merkar ein kveld i badet
at han har hår på ballane
og på føtene
og under armane.
Men korleis skal han seie det til nokon

Han merkar ein dag på skulen
at i parallellklassen går det ei jente som ...
og at den jenta ...
og når ho ...
Men korleis skal han seie det til nokon

Han merkar ein dag framfor speglen
at han ikkje lenger hermar etter far
men er det sjølv,
er av same sort.
Men korleis skal han seie det til nokon.

Merkar ei natt i senga,
stirrande søvnlaus i taket,
at faen,
alle mine venner er døde.
Men korleis skal han seie det til nokon.

For korleis skal han seie til nokon
at han er mann,
at han har hår,
er forelska, far eller dødeleg.
Kva er det å seie.
Dei viktigaste stundene i livet
blir borte i stilla.

Liksom du.

Kva er det å seie.

Omsett av Øyvind Rangøy

Kõige ilusam sõda

estonian | Asko Künnap

Mu tsölibaatikust sõduri päevad
on õnnelikult elatud nüüd üle.

"Kas ma olen igavam, huvitavam seega?"

Mu kurvad maailmalappija päevad
jäid külma jõeranda kuskil sääl all.

"Kas ma olen ehk ilusam, inetum sulle?"

Mu kuupromootori kahvatud päevad
ei ulatu kunagi unise sinuni siin.

"Kas istun šablooni, õigem või vanem?"

Mu vabandus kasvab tihedam triipkoodist,
pilk mürgitab naeruväärt korteri.

"Kas tohin nüüd lahkuda, saabuda viimaks?"

Sest mu tagaskätt visatud kindast
saab alguse kõige päheõpitum,
kõige ilusam sõda kõikide asjade vastu.

© Asko Künnap
from: Kõige ilusam sõda
Näo Kirik, 2004
ISBN: 9789949108138
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

Den vakraste krigen

norwegian

Mine dagar i sølibat som soldat
er lykkeleg overstått no.

"Gjer det meg meir keisam, interessant?"

Mine triste dagar som verdsforbetrar
ligg att på ein kald elvebreidd der nede.

"Gjer det meg vakrare, styggare for deg?"

Mine bleike dagar som månepromotør
når aldri fram hit til ditt søvnige deg.

"Passar eg i sjablongen, rettare eller eldre?"

Mi unnskyldning veks seg tettare enn strekkoden,
blikket forgiftar mitt latterlege husvære.

"Kan eg gå no, får eg til slutt kome fram?"

For frå hansken eg kasta over skuldra
byrjar den mest innstuderte,
den vakraste krigen mot alt som er.

Omsett av Øyvind Rangøy

*** [Ukrainlannast põetaja]

estonian | Maarja Kangro

Ukrainlannast põetaja
seisab Itaalia Alpide väikelinnas
pargis magnooliate all.
On talv, rihma otsas kargleb
vana valge karvane koer.
Äkki hakkab ehmatavalt
valjusti lööma kirikukell.
Väike valge koer
hakkab haukuma,
ägedalt ja kõõksudes,
õhus aimdub rabandust.
Kirik ei jäta järele,
koer samuti mitte.
Õuduse amplituud suureneb.
Loom ja kirik
rebivad võidu
südamete rütme.
Keegi ei pane veel midagi tähele
pargis magnooliate all.
On on on on on on on

© Maarja Kangro
from: Heureka
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2008
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

*** [Ein ukrainsk sjukepleiar]

norwegian

Ein ukrainsk sjukepleiar
står i den vesle italienske alpebyen
i parken under magnoliar.
Det er vinter, i band
står ein gammal kvit hund og bykser.
Brått og skremmande
høgt set ei kyrkjeklokke i å slå.
Den vesle kvite hunden
set i å gøy,
kraftig og hikstande,
i lufta kryp hjarteatakk.
Kyrkja vil ikkje gi seg,
heller ikkje hunden.
Det grufulle aukar i amplitude.
Dyret og kyrkja
rykkjer i kapp
i hjarterytmene.
Og enno legg ingen merke til noko
i parken under magnoliane.
No no no no no no no

Omsett av Øyvind Rangøy

Kõige lühem raamat

estonian | Leelo Tungal

Koerliblikas on kõige lühem raamat –
kaks lehte, millest lapsed aru saavad
(ja mõned suuredki, kui neil on huvi)
“Hurraa, on suvi! Kirju südasuvi!”

© Leelo Tungal
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Den kortaste boka

norwegian

Neslesommarfuglen er den kortaste boka –
to sider, som barna kan lese lett
(og somme store, om dei bryr seg)
"Hurra, det er sommar! Ein spraglete sommar!"

Omsett av Øyvind Rangøy

Kassa armastad mind igaviku ääreni

estonian | Jürgen Rooste

kassa armastad mind igaviku ääreni
ja siis
kui igaviku äär on möödas me oleme
juba mitu tundi edasi liikund
aru saamata mis toimub millisesse maailma
me oleme jõudnud

kassa armastad mind ka siis veel
kui ma kõige sellega hakkama ei saa
kui ma end jälle täis joon ja hetk enne
maailmalõppu magama jään oma ropsi sisse
kuskil toanurgas nagu õnnis lapsuke

kassa armastad mind vastu ööd
mil ilm on pöördund nii põrgukülmaks
aga meil pole kuskile sooja minna
ega valgust ega ühtki sihtmärki

kassa siis armastad mind
kui ma ütlen sulle et ainult meie koos
paneme aja kestma et see ongi saladus
et kui pole meid siis maailm lakkab lõplikult

kassa armastaks mind siis kas või
selle imelise maailma pärast mis võiks
ju ometigi olla (või mis)

kassa armastad mind meeletut looma
egoisti suurt isast kaslast murdund puutüvel
nurrumas seda laulu mis põrgusügav ja soe
mil põrgusügav ja pime öö
langeb meie üle ja keegi ei tea mis
valguse tulekuks juhtund on
mittekeegi

kassa armastad mind kesma janunen su sooja
vere järele ja elan ainult selle neelduse
eelaimdusest
kassa ikka armastaks mind kallis

kassa armastad mind igaviku ääreni
ja kaugel
kaugel teispool seda serva

© Jürgen Rooste
from: Ilusaks inimeseks
Verb, 2005
ISBN: 9985961501, 9789985961506
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

Elskar du meg heilt fram til æva

norwegian

elskar du meg heilt fram til æva
og så
når vi er over grensa til æva
og fleire timar vidare komne
utan å fatte kva verd
vi er komne til

elskar du meg framleis
om eg ikkje får til alt dette
når eg drikk meg full att og like før
verdsens ende blir liggjande i eige spy
i ei krå som eit lykkeleg barn

elskar du meg mot natt
når vêret har vorte så djevelsk kaldt
at ingen varm stad finst å gå til
og ikkje noko lys eller mål eller med

elskar du meg
når eg seier at einast vi saman
får tida til å vare at det er mysteriet
at når vi ikkje er meir er verda vekk for godt

elskar du meg om ikkje anna
for den underfulle verda som
jo kunne finnast (eller kva)

elskar du det galne dyret eg er
denne egoisten det store hannkattdyret på ei broten trestamme
som mel denne songen avgrunnsdjup og varm
når den avgrunnsdjupe og mørke natta
fell over oss og ingen veit kva
som har hendt når det demrar
ingen

elskar du meg eg som tørstar etter ditt varme
blod og berre lever for å svelgje det for å
ane eg kan få det
elska du meg framleis då kjære

elskar du meg heilt inn i æva
og langt
langt over grensa

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Kõige suurem ja kurvem]

estonian | Veronika Kivisilla

Kõige suurem ja kurvem
on muskusveiseüksindus
Taimõri tundras
kus see asub
ei tea ka muskusveis
kas ta aimab et on
Ovibos moschatus
ja ta kurva turja
melanhoolse maski
taha varjab end keegi
kes pole üldse tümikas
ta kaapab sõraga
lootusetut igikeltsa
sinna alla jäi vist
midagi sooja ja head
alles auravat

© Veronika Kivisilla
from: Kallis kalender
Verb, 2011
ISBN: 9789949912407
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

***[Den største og tristaste einsemda]

norwegian

Den største og tristaste einsemda
finst hos moskusoksen
på Taimyr-tundraen
kor den ligg
veit heller ikkje moskusoksen
om han anar at han er
Ovibos moschatus
om det bak hans melankolske maske
på ein trist nakke
skjuler seg nokon
som slett ikkje er sløvsinna
som skrapar med hoven
på den håplause permafrosten
for kanskje under der
ligg det noko varmt og godt
som framleis dampar

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Olime suureliselt kokku leppinud]

estonian | Veronika Kivisilla

Olime suureliselt kokku leppinud
et teineteisesse ei puutu
lausudes tähenduslikult
meie elektriga ei mängi

kuid läbi tunneli tulles
vanalinnast rongi peale
ma libastusin
ja haarasin korraks su käe
et pind päriselt
jalge alt ei läeks

murdsekundiks sähvatas
tunneliseintelt vastu
hele elekter
reetliku murdigaviku
kestis lühis
me pikas keerdus
juhtmepuntras

© Veronika Kivisilla
from: Veronica officinalis
Verb, 2012
ISBN: 9789949928101
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

***[Vi hadde storlåte kome til semje]

norwegian

Vi hadde storlåte kome til semje
om ikkje å ha med kvarandre å gjere
og djupsindig sagt
at vi ikkje leikar med elektrisk kraft

men gjennom tunnelen
frå gamlebyen til toget
gleid eg og
greip ein augneblink handa di
så ikkje bakken
heilt skulle svikte under meg

eit brøkdels sekund slo gneisten
tilbake frå tunnelveggen
lysande elektrisk
ei brøkdels forræderisk æve
varte kortslutninga
i vårt lange forvridde
leidningsvirvar

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Mu kõrval bussis]

estonian | Veronika Kivisilla

Mu kõrval bussis
õpib kunstküüntega keegi
korraliku käekirjaga konspektist
kuidas segada kokteile
silmanurgast näen kuis ta huuled
pominal liiguvad
ta püüab meelde jätta
mismoodi valmistada
Margaritat, Mojitot ja Bloody Maryt
õppida selgeks mis on Cointreau ja Pernod
edasi on pikemalt juttu Famous Grouse viskist
allakriipsutatud on lause: teder on šoti rahvuslind
see keegi mu kõrval
on süvenenud ega aima
et samal ajal temast kirjutan
mis eksamiks ta küll valmistub
millises koolis
kas selle kooli motoks võiks olla
nõudke meilt kaasaegset inimest
kaasaegset haridust
puhast pinnapealsust
mis haihtub ja lahustub
kui jääkuubik
kokteiliklaasis

© Veronika Kivisilla
from: Kallis kalender
Verb, 2011
ISBN: 9789949912407
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

***[Ved sida av meg i bussen]

norwegian

Ved sida av meg i bussen
studerer ei med kunstneglar
eit sirleg skrive skulenotat
om korleis ein miksar drinkar
i augekroken ser eg leppene
mumlande lee seg
der ho prøver å memorere
korleis ein blandar ein
Margarita, Mojito og Bloody Mary
og lære seg kva som er Cointreau og Pernod
vidare ein heil del om Famous Grouse whisky
og understreka ei setning: rypa er Skottlands nasjonalfugl
denne nokon ved mi side
fordjupar seg heilt utan aning
at eg sit og skriv om henne
kva eksamen er det ho les til
for kva skule
kan mottoet for skulen vere
hos oss kan du kreve moderne menneske
og moderne utdanning
overflatisk i si reinaste form
som fordampar og løyser seg opp
lik ein isbit
i eit cocktailglas

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Üks mu lapsepõlve kallisasi]

estonian | Veronika Kivisilla

Üks mu lapsepõlve kallisasi
oli martsipanist öökull
keda ära süüa
ma ei raatsinud
kuid ükskord siiski sõin
helluse- ja ahnusehoos
lõin hambad sisse
magusasse martsipani
andmata aru et
kallist asja süüa
on kannibalism
martsipaniöökull on jäänud
kõige kallima võrdkujuks
kas nüüd oleksin
mõnevõrra vähem ablas
kui tuleb vastav tuju
ja öökulli-isu
et mitte panna teda
tervenisti nahka
vaid ainult näksata kõrvast
või limpsata pisut?

© Veronika Kivisilla
from: Veronica officinalis
Verb, 2012
ISBN: 9789949928101
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

***[Blant min barndoms kjæraste ting]

norwegian

Blant min barndoms kjæraste ting
var ei ugle av marsipan
eg ikkje såg meg råd
til å ete
men ein dag åt opp likevel
i eit anfall av grådig ømleik
sette tennene djupt i
søt marsipan
utan å fatte
at å ete den ein har kjær
er kannibalisme
marsinpanugla står for meg
som symbolet for det aller kjæraste
om eg no kunne vere
litt mindre grådig
når lysta kjem på
og ugle-suget
så eg ikkje set ho
aldeles til livs
berre bit ho litt i øyret
eller smattar litt på ho?

Omsett av Øyvind Rangøy

***[Город на нескольких островах]

russian | Igor Kotjuh

Город на нескольких островах,
на северо-западном побережье
Норвегии, с узкой, как брюхо
форели бухтой, принимающей
паромы и круизные судна. Улицы
начинаются у воды и ведут к воде.
Стаи балконов смотрят на море.
Город пестрых тонов, на 20 000
человек. В рабочее время здесь
шумно: заводы, магазины,
бары... Но в воскресенье
город спит до обеда, картинка
блекнет. И лишь пенсионеры
снуют на дорогих авто.

© Igor Kotjuh
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

***[Ein by av fleire øyar]

norwegian

Ein by av fleire øyar
på det norske nordvestlandet,
eit sund smalt som ein
auremage tek imot
ferjer og cruiseskip. Gatene
byrjar ved vatn og fører til vatn.
Ein stim balkongar ser mot havet.
Ein by med mange fargar, for 20 000
menneske. I arbeidstida
er det full fart: butikkar, fabrikkar,
barar... Men om søndagane
søv byen til lunsj, biletet
bleiknar. Berre pensjonistane
snirklar i dei dyre bilane sine.

Omsett av Øyvind Rangøy

Tehnoloogia areneb

estonian | Igor Kotjuh

Poodi on jõudnud
Vorstimaitseline toode
Juustumaitseline toode
Ja kondenspiimamaitseline toode

Järgmine samm oleks
Rahamaitseline palk
Kodumaitseline elamu
Ja naisemaitseline kaasa

Siis tuleb SUUR ÕNN
Elumaitseline eksistents

© Igor Kotjuh
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

Teknologisk utvikling

norwegian

Butikkane har fått
Produkt med pølsesmak
Produkt med ostesmak
Produkt med kondensmjølksmak

Og neste steget er
Lønn med pengesmak
Bustad med heimesmak
Kone med kvinnesmak

Før den STORE LYKKA
Eksistens med livssmak

Omsett av Øyvind Rangøy