käin mööda tänavat, hele soe päike valgustab tolmust asfalti, millel kõnnin ja vaatan, kuidas see kõnnitee mu all möödub, ja mõtlen – kummaline, et see olen mina, kelle jalad sel päikseheledal asfaldil kõnnivad ja kelle silmad seda teed vaatavad ja kes sellest kummalisusest mõtleb. aga mitte ainult seda – mõtlen sellele kõigele umbes nii: kellele seda õigupoolest vaja on, seda, et ma siin seda maipäikselist asfalti vaatan ja imestan, et see käija olen mina? tähendustest tühi lõik, lihtsalt ennast jälgiv kõndimine päikse käes kevadisel asfaldil – tegevus, millesse olen süvenenud, olen süvenenud täiesti omaette, jagamatult – mitte kellelgi teisel pole mõtet minuga seda jagada, sest ta ei kõnni siin minuna. mis tolku on sellest, et ma siin praegu endana kõnnin? mis tolku sellest, et endana (rääkimata sellest, et kõnnin)? ma pole isegi mitte ülearune, isegi mitte tarbetu – igasugusest tarbetuse-tarblikkuse mõõtkavast väljaspool olev käimisest mõtlev käimine. tühik, mis ometi asub minu keha liigutustes ja pilgus heledale asfaltteele. koht – Narva maanteel “Tallinna” klubist Jüri kirikuni, aeg – umbes veerand kuus õhtul maikuus. meeldejääv tähendustühjus, teadvustatud hetk mina tähendusetus vältimatuses, kus tunnen selgesti – aga mitte katarsise, vaid tuhmi endastmõistetavusena –, et pole üldse oluline, et ma olen mina. tabasin end hetkel, kui mu mina oli mulle täiesti tähtsusetu, oli vaid päiksest hele asfalt mu ees, mida muudkui vaatasin, hoides oma pilgus ja käimises alal enda tähendusetust ja tähtsusetust – korraga hämmeldunud ja ükskõikne.