Aare Pilv

estonian

 

***[mõnikord jään vaatama]

mõnikord jään vaatama võõraid inimesi enda läheduses ja tuleb tunne, kuidas nad kõik on tegelikult plahvatusohtlikud – kuidas nende enesesse suletud olek, omaette-olek, üks-teine-ise-olek on nagu tiksuv pomm, mis ühel hetkel lõhkeb – siis kui nad surevad või lähevad hulluks või lihtsalt vanadusnõdraks; alles siis paiskub see nende täielik isesus, teine-olek lööklainena valla – see, et “mina” ollakse alati üksi ja osadus on kaduvusele määratud; inimene saab iseenesesse ligi vaid üksinda, nii nagu oma surmasse või arutusse; nagu olekski “mina“ üks surma või arutuse vorm. siin nad tiksuvad mu ümber bussis – viisaka välimuse ja korralikult piiratud habemega vanamees mu kõrval, tukastab aeg-ajalt; kaks karvamütsides kuju otse mu ees, üks neist on vana naine, silmades seniilsuse hägu; eespool keskeas hoogne mees, kes muudkui jutustab midagi enda kõrval istuvale keskealisele naisele, eemalt jätab see mulje, nagu püüaks mees talle ligi ajada, naine ei tõrgu ega lähe kaasa, vaid vaatab meest kõrvalt; kõhukorsetiga vanamees, kes lahendab ristsõnu; noor laiguliste riietega poiss, kapuuts peas, kõhn volask, tukub kahe istme peal küllakil; hoolitsetud noor neiu, nukunäoga, pisikese nipsaka ridiküliga ja Lotmani raamatuga “Vospitanie duši”, loeb seda, siis magab, ja ma näen, et tema kunstripsme ots on lau küljest lahti tulnud.

© Aare Pilv
From: Kui vihm saab läbi
Tallinn: Tuum, 2017
ISBN: 978-9949-9794-1-7
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]