Terve elu õpitakse: kuidas inimestega
koos olla, kuidas olla üksinda. Terve
elu õpitakse ennast. Selgeks muidugi
keegi midagi ei saa, võib-olla ainult et
kuidas vigu vältida. Mõnikord võtad kätte
raamatuid, mõnikord lehitsed vahtralehti.
Püüad endas kasvatada igatsust ilusa järele,
kuigi pole päris kindel, kuidas. Haarad
oma harali sõrmedega õhku nagu kurepoeg,
kes kõõlub pesa serval ega julge päriselt veel
lendu tõusta – võib-olla ei kanna see õhk mind
veel, võib-olla olen juba liiga raske.