Okropny sen poety

Wyobraź sobie, co mi się przyśniło.
Z pozoru wszystko zupełnie jak u nas.
Grunt pod stopami, woda, ogień, powietrze,
pion, poziom, trójkąt, koło,
strona lewa i prawa.
Pogody znośne, krajobrazy niezłe
i sporo istot obdarzonych mową.
Jednak ich mowa inna niż na Ziemi.

W zdaniach panuje tryb bezwarunkowy.
Nazwy do rzeczy przylegają ściśle.
Nic dodać, ująć, zmienić i przemieścić.

Czas zawsze taki, jaki na zegarze.
Przeszły i przyszły mają zakres wąski.
Dla wspomnień pojedyncza miniona sekunda,
dla przewidywań druga,
która się właśnie zaczyna.

Słów ile trzeba. Nigdy o jedno za dużo,
a to oznacza, że nie ma poezji
i nie ma filozofii, i nie ma religii.
Tego typu swawole nie wchodzą tam w grę.

Niczego, co by dało się tylko pomyśleć
albo zobaczyć zamkniętymi oczami.

Jeśli szukać, to tego, co wyraźnie obok.
Jeśli pytać, to o to, na co jest odpowiedź.
Bardzo by się zdziwili,
gdyby umieli się dziwić,
że istnieją gdzieś jakieś powody zdziwienia.

Hasło „niepokój”, uznane przez nich za sprośne,
nie miałoby odwagi znaleźć się w słowniku.

Świat przedstawia się jasno
nawet w głębokiej ciemności.
Udziela się każdemu po dostępnej cenie.
Przed odejściem od kasy nikt nie żąda reszty.

Z uczuć – zadowolenie. I żadnych nawiasów.
Życie z kropką u nogi. I warkot galaktyk.

Przyznaj, że nic gorszego
nie może się zdarzyć poecie.
A potem nic lepszego,
jak prędko się zbudzić.

© Wisława Szymborska Foundation
From: Dwukropek
Kraków: Wydawnictwo a5, 2005
Audio production: Wydawnictwo a5/Program Trzeci Polskiego Radia "Trójka"

Luuletaja kohutav unenägu

Kujuta endale ette, mida ma unes nägin.
Näiliselt oli kõik nagu meie juures.
Maa jalge all, tuli, vesi, õhk,
horisontaal, vertikaal, kolmnurk, ring,
vasak pool ja parem.
Ilmad talutavad, maastikud päris toredad,
palju kõnevõimega olendeid.
Ometigi on nende kõne teistsugune kui Maal.

Lausetes valitseb tingimatu kõneviis.
Asjade nimetused on täpsed.
Pole midagi lisada, ära võtta, muuta ega ümber tõsta.

Aeg on alati selline, nagu näitab kell.
Minevikku ja tulevikku on vaid üürike viiv.
Meenutuste jaoks ainus möödunud sekund,
ennustusteks teine,
mis just hakkab.

Sõnu nii palju kui vaja. Mitte kunagi ühe võrra rohkem,
aga see tähendab, et pole luulet,
pole filosoofiat, pole religiooni.
Seda laadi vallatused ei tule seal kõne allagi.

Mitte midagi, mida ette kujutada
või vaadata suletud silmadega.

Kui otsida, siis seda, mis on kohe kõrval.
Kui küsida, siis seda, millele on vastus.
Nad imestaksid väga,
kui oskaksid imestada,
et kusagil paneb mingi asi imestama.
Sõnal „rahutus”, mille nad on tunnistanud liiga kõlvatuks,
ei jätku julgust sõnaraamatutes esineda.

Maailm on selge
isegi pilkases pimeduses.
Kõigile jagub kättesaadava hinnaga.
Kassas ei anta kellelegi peenraha tagasi.

Tunnetest – rahulolu. Ja ei mingeid agasid.
Elul on punkt raskuseks jala küljes. Ja galaktika mürin.

Tunnista, et midagi hullemat
ei saa luuletajaga juhtuda.
Ja pärast pole midagi paremat
kui ärgata kiiresti üles.

Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu