Und nägin maailmast

Und nägin maailmast.
See meeletu
mind püüdis ümbritseda, ühtida
mu kujutluse kallastega.
Ei,
ma sosistasin; ei, ma otsin muud –
ma otsin ootamatut,
otsatut kui universum –
uut
ja virgutavat sulaolemust.

Oo maailm, ole suurem!
palusin.

Nii sündis;
vastus, mille pärisin,
mu purustas;
mind valgus pimestas,
maailma põhjast purskuv plahvatus
mu lootused kiht-kihilt lõhestas
ja tuline, mind muutis tundmatuseni.

Hingüksi, värisev ja alasti,
ma ärkasin –
ja tähed sadasid.

Argkirglikuna sirutasin käe.
Ja naerma pahvatasin,
mõistes und,
mis nägin maailmast –
und armastusest;
und.

© Doris Kareva
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus 2014