milleks on vaja luulet
ma küsin – milleks

kas luule lepitab
meie lahkuläind vanemad
tipa-tapa käekestest kinni
ilusti jälle kokku
nii nagu see alati on läind
nagu see ikka on käind
linnulaul ja päiksepaiste

milleks on meile vaja luulet

kas ta aitab kuidagi
alkoholist loobuda
jumalperse küll
ma ütlesin ”alkoholist loobuda”
milleks sellest loobuda
see on meie rahvuslik eripära
trademark kõvem kui ”welcome to estonia”
i will motherfuckin’ phone ya
siis läeme baari

juba hemingway teadis
et igas maailma sadamas
on üks eestlane
end põhja joond
end ankruks joond

milleks on meil vaja luulet

kui me emad stardivad
alkonautidena öhe
või sumbuvad töhe
meie ja nende vahele
jääb lõhe
ja antidepressandid ruulivad
kastreeritud universumis

milleks on vaja luulet

kasse kotib kedagi
kui persetäis idioote
kirjutab ilusaid hämaraid sõnu
et sõda on paha
ärge pidage sõdu
jääb siis keegi tapmata

et raha on paha
jätan täna sürreaalses superhüpermegamarketis käimata

milleks on vaja luulet

kas ta maksab mu üüri
ja käib minu eest tööl
ja mõtleb välja
kuidas ma saaks
oma naisesse taas armuda
kas ta peletab nälja
ja hoiab mind purjus ööl
linna pääl
ja mil ma olen maas
ja löödud
ja möödujad ei peatu
kas ta aitab mind jalule

teisalt
milleks on vaja eesti riiki
eesti riik on nagu grafomaani luule
tuulemaa jah tänan-palun aidaa
puhuge mind siit minema
ja pangad on nagu klassikute
kuldaväärt luule ja
teadlased nokitsevad oma riimide kallal
sotsioloog otsib
allitereeruvaid sõnu et
uduuuringuisse hinge
sisse puhuda
jah ja seks on nagu luule
korralikus kepis on kõvasti
neljajalgset trohheust
profisporti kirjutatakse
eleegilises distihhonis

ma küsin milleks
milleks
on meile vaja luulet

ma küsin seda endalt ja sellelt tüübilt
kes tööks peseb autosid
ja sellelt ilusalt
välismaise kultuuriinstituudi tibinalt
kes luuletajaid maale toob
ja homotelediktorilt ilusas ööklubis
neoontulede valgel
ma helistan erootikatelefonile ja
lukuabisse
ja küsin milleks on meile vaja

luuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuulet

kuulake mis nad mulle vastavad
kuulake ise
see on juba peaaegu luule
see on peaaegu
underi stroofide vääriline

jah tõesti
milleks