Isa, kas sa ei näe, et ma põlen?
Nõnda kõneles väike poiss Freudile.
See aga oli juba tukkuma jäänud. Küünal
käes, pea rinnale langenud, nõnda ta

tuikus ja nägi unes: ta oli alles
väikene poiss, jooksis mööda kõnnitee äärt,
päike paistis palavasti, ja ülalt tuli üks
kotkas ja nokkis tal silmad peast.

Kuidas näha nüüd und, mõtles Freud,
kui mul enam silmi ei ole; kuidas
kõnnitee servalt mitte kukkuda? Selle
mõtte juures Freud ärkabki üles.

Tema kohale kummardub väike poiss,
käes surnuvalve küünal, ja räägib:
Ükskord elas üks mees, kes ei olnud
kunagi näinud ühtegi unenägu.