Zhuangzi kutsub oma surivoodile liblikad.
Need tulevad tõesti. Kuigi on päine päev,
tulevad ometi ka öölased, vaksikud,
isegi kumedalt põrisevad surud

tiirutavad õpetaja ümber. See räägib:
„Täna nägin ma unes,
et ma olin liblikate õpetaja. Õpetasin kõiki,
suuri ja väikesi, heledaid ja tumedaid,

kirjusid ja karvaseidki. Minu õpetus
mõjus. Nad kõik ärkasid üles. Liblikad
ärkasid ja nägid, et on liblikad . . .”
Aga juba ongi öö kätte jõudnud.

Oi seda pekslemist lambi ümber.
Heledaid tiibu piimas. Säravat tiivatolmu
kulunud laual, inimeste hääli, silmi,
esivanemate lõkke praksumist.