Jüri Talvet
estonian
A Dunánál
Talán Budapest ég. Tal vez se iluminaron
de poniente las calles. Perhaps the crats who freed her
now besiege her with colour, b'rebbiegħa dejjem ġdida...
Ah, дорогой товарищ ! Vigyázz - egy, kettő, három,
Semmi. Mennyi? Jobb áron: peasant blood by the gallon,
húzni, tolni, öffnen, schliessen, west to east and back, ida
y vuelta, cual muelle en manos de un niño fratricida…
És a Duna csak folyt, like the river of Charon.
O tempora, o mores! La ciudad de las flores
vendió su alma al dólar, her charm for neon furniture;
thus I, tourist of tongues, catador de amores,
bête en quête de beauté, verssorok őrült koldusa,
minn tarf il-pont imkisser inbul biex nara ddub
my tingling western shame in the kidney-brown Danube.
From: Mużajk. An Exploration in Multilingual Verse
Edizzjoni Skarta, 2008
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2009
Muusikaga kuuled sa võib-olla paremini
Ma ütlen sulle alati tõtt.
Ja kui ma nii tihti sulle räägin
oma argipäevasest, üksildasest surmast,
ja selle, oma väikese teadmise
ainsa silbi
õela rõhuga laen,
siis on see selleks, et sa tunneksid,
eneses, väga sügaval, seal kus külm tee
sinu viimse hauani jõuab,
kuidas ma alandlikult, tasa,
sind armastan.
Näed? Pehme tuul rohus,
ja sina ja mina, naine ja mees,
ja hapra ilu kõik nimed,
ja see õhtu, mis meile vahest
on surematu.
Ent ei kunagi taha sa teada mu silmist,
kes ma olen ja kuidas olen, ja nüüd täidad sa mind
tühja, tiheda, lärmaka
sõnade saviga,
kuni kerkib lunastuseta müür,
see lühike samm,
mis mind juba täiesti lahutab
sinust.