Vikatitera

Mina ei tea, kellelt ma pärisin
silmad – pudikeelsetelt taevatähtedelt
või vikatiteralt. Olen lihtne
nagu tuules murdunud viljakõrs,
tühi nagu teokarp, mis mäletab endist elu.
Ihu vastas ämblikuvõrgu koorem, see
tihe hele lõng, päevade lai lävepakk.
Minu vaikus on õhtuse kodutänava
vaikus – nagu tol tuhmil tänavalambilgi,
mida laps nimetab jonnakalt kuuks.

© Carolina Pihelgas
From: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Sye bled

I dunna keen wha a’m gotten
mi een fae – lispin staurs
or da sye bled. A’m simple
laek a wind bruckit coarn stalk,
empty laek a shall at minds past lives.
Agin da boady da heft o spiderweb, dis
tick bricht treid, da days’ broad cusp.
Mi silence is da mirknin rod hom’s
silence – choost laek dis dull streetlicht
at a bairn stubbornly caas mön.

Übersetzung: Christie Williamson