Vikatitera

Mina ei tea, kellelt ma pärisin
silmad – pudikeelsetelt taevatähtedelt
või vikatiteralt. Olen lihtne
nagu tuules murdunud viljakõrs,
tühi nagu teokarp, mis mäletab endist elu.
Ihu vastas ämblikuvõrgu koorem, see
tihe hele lõng, päevade lai lävepakk.
Minu vaikus on õhtuse kodutänava
vaikus – nagu tol tuhmil tänavalambilgi,
mida laps nimetab jonnakalt kuuks.

© Carolina Pihelgas
From: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

The Scythe’s Blade

I don’t know whom I inherited my eyes from –
the lisping stars or the scythe’s blade. I’m simple,
like a stalk snapped in the wind,
empty like a shell that remembers its past life.
A spiderweb’s burden on skin; that
dense, pale thread; the broad doorstep of days.
My quiet is the quiet of an evening
hometown street – like that of a dull streetlight
that a child stubbornly calls the Moon.

Translated by Adam Cullen