Maailm mu hinge

Maailm mu hinge ei tungind, vaid imbus,
südamesse sisse ei murdnud, vaid sööbis.
Pikad ärkvel-ööd mu toanurgas ööbis,
pää ümber halo kui pühakunimbus.
Kas tema tahtis mind piinata või lohutada,
ainiti kärpides mu unelambi tahti?
Hällitada? Ärritada? Rahustada? Kohutada?
Kohustada millekski? Ah, kas ta tahtis
üldse midagi – lihtsalt ehk niisama
tunnil, mil silmatera mõõtmetuks pisenes,
mööduva teelisena tuulevarju sisenes,
oli – ja tundes, et hakkab piisama,
vöö sidus vööle jälle ja lahkus
viipeta – nii nagu ennist tuli.
Jäi mulle hingata ta lääguseta lahkus;
karmuseta kargus; ühtlane tuli –
tuli, mis ei hävita; värviline kainus;
hääl, mis on igal pool venna eest, õe poolest;
kirgas ükskõiksus; kõiksus on tõepoolest
üks – üksainus – ainus.

© Paul-Eerik Rummo
From: Lumevalgus... lumepimedus
Tallinn: Perioodika, 1966
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

A VILÁG NEM BEHATOLT…

A világ nem behatolt lelkembe, hanem beleivódott,

nem betört szívembe, hanem befészkelte magát.

Hosszú álmatlan éjeken szobám sarkában kuporgott,

viselve feje körül szikrázó glóriát.

Ki tudja, mit akart, kínozni, vagy vigasztalni talán,

rövidre vágva álomlámpásom gyertyabelét?

Ringatni? Ingerelni? Nyugtatni? Rám ijeszteni?

Semmiért büntetni? Akart-e valamit? Tudja az ég.

Vagy épp azon az órán, amikor szembogaram

szinte semmivé szűkül, húzódott be, mint holmi vándor

házam szélárnyékot nyújtó falai közé,

megszedte magát, azután távozott magától.

Nem intett búcsút, ahogy érkezéskor sem

köszönt, s én csupán kedvességét szívhattam magamba,

szelíd komolyságát, egyenletes tüzét,

a tüzet, mely nem pusztít, minthogyha nem is volna.

Hang, mely fivérem helyett fivér, húgom helyett húg,

sugárzó közöny, a mindenség mindensége,

egyszerre minden, minden, ami van,

s mely egy és oszthatatlan, és soha nincsen vége.

Fordította: Jávorszky Béla