Siin puhkab õnnetu naisterahvas,
kes oli lapsest saati pahemast silmast pime,
kes ei näinud armastust, ja kui arvas nägevat,
ei tundnud Teda ära, ja kelle kehva nägemise
hävitas vanuigi lõplikult lohakas meditsiiniõde,
kes tilgutas mulle paremasse silma
dikaiinilahuse asemel hoopis põrgukivilahust,
mis sundis mind lausa kisendama.
Kange mürk tegi silmapilk puhta töö.
Nõnda ei läinud täide minu viimane unistus:
näha oma ihusilmaga, kuidas lehvib jälle vabalt
meie vana sinimustvalge; kuulsin vaid
ta plaksumist kõva põhjatuule käes.
Hirmsast valust karjudes pimenes minu maailm,
kord valgeneb ta ülestõusmise jumalikus säras,
mis on heledam kui miljon päikest!