ATEENA KOERAD

Plákas, Akropoli ümbruses,
muudest kantidest rääkimata,
longib ja magab neid ohtrasti.
Suured, malbed, viisakad koerad.

Koolilapse õhinaga
tõlgime tuttavat sügavat keelt,
mina teen koertest pilti:
kollastest, valgetest, mustadest.

„Mitte ühtegi pisikest pole.“
Sa lööd särama justkui teadlane:
„Väikesed on kõik juba surnud!“
Sinised silmad on elevil.

Mandel oli kunagi mürgine,
hernes imetillukene,
inimene väike verejanuline kränn!
Või kuidas?

Oleme oma eellastest suuremad.
Ja me kaks – iseäranis viisakad.
„Miskit melanhoolset
on neis ellujäänud penides.“

„Kenad koerad sõid teised ära?“
Istume ja sööme õhtust
küünikute mälestuseks (ikka nende õigete)
ja viisakate koerte terviseks.

© Maarja Kangro
From: Kunstiteadlase jõulupuu
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

ATĖNŲ ŠUNYS

Plákoj, palei Akropolį,
nekalbant apie kitas vietas,
jų aibė šmirinėja, miega.
Dideli, švelnūs, mandagūs šunys.

Su mokinukų įkarščiu
verčiame žinomą senąją kalbą,
aš paveiksluoju šunelius:
baltus, geltonus, juodus.

„Nėra nė vieno mažo.“
Tu džiūgauji lyg mokslininkas:
„Mažieji jau išmirę!“
Mėlynos akys švyti.

Kadais migdolai buvo nuodas,
žirniai – mažutėlaičiai,
o žmonės – kraujo trokštantys nykštukai!
Argi ne taip?

Mes didesni už savo protėvius.
Ir mudu du – tokie mandagūs.
„Kažkokia melancholija
slypi išlikusiuose šunyse.“

„Mieli šuniukai sušveitė kitus?“
Mes atsisėdam valgyt vakarienės
cinikams atminti (tiems tikriesiems)
ir į sveikatą mandagių šunų.

Vertė Danutė Sirijos Giraitė