Danutė Sirijos Giraitė
lithuanian
ATEENA KOERAD
Plákas, Akropoli ümbruses,
muudest kantidest rääkimata,
longib ja magab neid ohtrasti.
Suured, malbed, viisakad koerad.
Koolilapse õhinaga
tõlgime tuttavat sügavat keelt,
mina teen koertest pilti:
kollastest, valgetest, mustadest.
„Mitte ühtegi pisikest pole.“
Sa lööd särama justkui teadlane:
„Väikesed on kõik juba surnud!“
Sinised silmad on elevil.
Mandel oli kunagi mürgine,
hernes imetillukene,
inimene väike verejanuline kränn!
Või kuidas?
Oleme oma eellastest suuremad.
Ja me kaks – iseäranis viisakad.
„Miskit melanhoolset
on neis ellujäänud penides.“
„Kenad koerad sõid teised ära?“
Istume ja sööme õhtust
küünikute mälestuseks (ikka nende õigete)
ja viisakate koerte terviseks.
From: Kunstiteadlase jõulupuu
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012
ATĖNŲ ŠUNYS
Plákoj, palei Akropolį,
nekalbant apie kitas vietas,
jų aibė šmirinėja, miega.
Dideli, švelnūs, mandagūs šunys.
Su mokinukų įkarščiu
verčiame žinomą senąją kalbą,
aš paveiksluoju šunelius:
baltus, geltonus, juodus.
„Nėra nė vieno mažo.“
Tu džiūgauji lyg mokslininkas:
„Mažieji jau išmirę!“
Mėlynos akys švyti.
Kadais migdolai buvo nuodas,
žirniai – mažutėlaičiai,
o žmonės – kraujo trokštantys nykštukai!
Argi ne taip?
Mes didesni už savo protėvius.
Ir mudu du – tokie mandagūs.
„Kažkokia melancholija
slypi išlikusiuose šunyse.“
„Mieli šuniukai sušveitė kitus?“
Mes atsisėdam valgyt vakarienės
cinikams atminti (tiems tikriesiems)
ir į sveikatą mandagių šunų.