Maarja Kangro
italian
ATEENA KOERAD
Plákas, Akropoli ümbruses,
muudest kantidest rääkimata,
longib ja magab neid ohtrasti.
Suured, malbed, viisakad koerad.
Koolilapse õhinaga
tõlgime tuttavat sügavat keelt,
mina teen koertest pilti:
kollastest, valgetest, mustadest.
„Mitte ühtegi pisikest pole.“
Sa lööd särama justkui teadlane:
„Väikesed on kõik juba surnud!“
Sinised silmad on elevil.
Mandel oli kunagi mürgine,
hernes imetillukene,
inimene väike verejanuline kränn!
Või kuidas?
Oleme oma eellastest suuremad.
Ja me kaks – iseäranis viisakad.
„Miskit melanhoolset
on neis ellujäänud penides.“
„Kenad koerad sõid teised ära?“
Istume ja sööme õhtust
küünikute mälestuseks (ikka nende õigete)
ja viisakate koerte terviseks.
From: Kunstiteadlase jõulupuu
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012
I CANI DI ATENE
A Pláka, nei dintorni dell’Acropoli,
per non dire di altri posti,
ne girellano e dormono moltissimi.
Cani: grossi, gentili, cortesi.
Con l’entusiasmo degli scolari
traduciamo la lingua nota e profonda,
e faccio foto dei cani:
gialli, bianchi e neri.
“Non c’è nemmeno uno piccolo.”
Ti accendi e brilli come uno scienziato:
“Tutti i piccoli sono già morti!”
E ti scintillano gli occhi azzurri.
Un tempo la mandorla era velenosa,
il pisello piccolino,
l’uomo un nano sanguinario!
O forse no?
Siamo più grandi degli antenati.
Ed estremamente gentili.
“C’è qualcosa di malinconico
in quei cani sopravvissuti.”
“I cani gentili hanno mangiato gli altri?”
Ceniamo alla memoria
dei cinici (quelli veri)
e beviamo alla salute dei cani cortesi.