VANA ARMUKE

Kui mustade pükste alt
paistab valge karvane säär,
siis ma muidugi vaatan seda.
Vaatan kõhtu pintsaku all,
mis pole suurt kasvanud.
Vaatan käsi: lavalistujaist
on tal need kõige peenekoelisemad.
Silmi ei tohiks küll
pikemalt vaadata – aga juba on hilja.
Kui ta rääkima hakkab,
lähen pingesse,
lause murdudes nihutan tooli.
Olen nagu lapsevanem kooliaktusel.

Nüüd pakutakse viinamarja ja kringlit.
Teise saali lähen ma muidugi
ainult joogi järele.
Vaata aga vaata. No tere.
Jälgin ta silmi, kaela
ja niudeid: sooje, meetri kaugusel.
Mõtlen, kas kunagised
kolonistid vaatavad samuti.
See maa kuulus kunagi meile.
Kuidas teda nüüd puutuda?
Kuidas te nüüd hakkama saate –
mitte eriti hiilgavalt, eks?
Teil on nälg ja epideemiad,
sissisõjad ja diktaatorid,
keda meil tuleb ohjeldada.
Teame põlevaid onne ja autosid,
näljast punnis kõhuga lapsi.

Tema hambad ei ussita,
põsed ei kärbata,
silmad ei puneta.
Hingeõhu järgi otsustades
pole ta jooma kukkunud.
Kolonist uurib kiivalt.
Kus siis on need mu jäljed,
teise trauma, mu ajalooline õigustus?

Sööme viinamarju
ja joome konjakit,
söömegi nüüd viinamarju
ja joome konjakit.

© Maarja Kangro
From: Kunstiteadlase jõulupuu
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2012

IL VECCHIO AMANTE

Quando sotto i pantaloni neri

si vede una gamba bianca e pelosa,

la guardo, naturalmente.

Guardo la pancia sotto la giacca

che non è cresciuta molto.

Guardo le mani: tra le persone sul palcoscenico,

le sue sono le più sottili.

Gli occhi.

Non li dovrei guardare, ormai è tardi.

Inizia a parlare,

divento tesa,

e quando si frantuma una frase,

faccio scricchiolire la sedia.

Sono un genitore al concerto di scuola.


Poi ci offrono torte e uva.

Entro nell’altra sala, si sa,

solo per prendere da bere.

Guarda caso. Salve.

Esamino i suoi occhi, il collo

e l’inguine: caldi, un metro da me.


Mi chiedo se i colonizzatori

di una volta pensano cos`i.

Una volta questa terra era nostra.

Come toccarla adesso?

Voi, come ce la fate adesso –

non troppo bene, vero?

Avete fame ed epidemie,

guerre e dittatori

che noi dobbiamo trattenere.

Sappiamo: baracche e auto al fuoco,

bambini con pance gonfie dalla fame.


I suoi denti non sono putrefatti,

le guance non appassite,

gli occhi non rossi.

Giudicando dall’alito,

non si è messo a bere.

La colonizzatrice lo esamina disturbata.

Dove sono allore le mie tracce,

il trauma dell’Altro, la mia giustificazione storica?


Mangiamo l’uva

e beviamo cognac,

adesso s`i che mangiamo l’uva

e beviamo cognac.


Traduzione dell’autore