Veronika Kivisilla
***[Olen kodus ja ootan jumalat]
***[Olen kodus ja ootan jumalat]
Olen kodus ja ootan jumalat.
Avali aknal ootan
oma väikest jumalat,
kes peaks kohe-kohe koju jõudma.
Toad on tuulutatud,
lihtne toit eimillestki aurab laual
ja ootab meid –
(on ju kuu lõpp ja ka rahakott
on hästi tuuldunud),
aga ma tean,
et tühjus on tihti õnnistus
ja eimiski on kõik ...
Ja sealt mu pisike jumal tulebki –
kõik lehvib ta ümber
õndsalt ja hooletult:
hõlmad, tossupaelad, sall, kotilukk,
üleni avatud ja valla!
Ta tõmbab puupulgaga mööda aialippe
ja need laulavad
ning sellist muusikat mõistab teha
ainult tillukene jumal.
Ning ta astub tuppa
ja näe, tal on vahvlijäätis käes,
mis kaunistatud noorte kuusevõrsetega
ja ta ütleb, sest ta teab:
hea kui pole ainult magus,
vaid on natuke hapu ja mõru ka!
Ning siis kõneleb ta mulle
oravaist ja pasknääridest ja punarindadest
ja sellest et mängib üht salamängu,
mida mängisin ka mina,
kui olin veel pisikene jumal:
kui rähni näed,
tuleb hea päev
ja me jutustame teineteisele üha
ühtesid ja samu lugusid
ega tüdine neist:
ema räägi veel,
mis tunne oli leevikest peopesal hoida,
kui ta ükskord vastu köögiakent lendas
ja siis oimetuna maas lebas?
Vaatan teda ja mõtlen:
mu jumal on kasvanud.
Ta on sokid nurka visanud
ning sikutab täitsa ise otsustavalt
pintsettidega suurest varbast pindu välja.
Aga jalgu jumal veel pesta ei armasta.
Seda näen õhtul, kui ta magab,
kriimud päkad teki alt väljas,
aga see ei takista mind
kummardumast ning ta jalgu suudlemast.
Mu jumal tõmbab selle peale
korraks varbad konksu ja magab siis rahus edasi.
Mina aga istun selle jumaliku liigutuse ilus
veel kaua,
kaua,
kaua …
