Juhan Viiding
***[ma alles noor kuid ühest-teisest väsind]
***[ma alles noor kuid ühest-teisest väsind]
ma alles noor kuid ühest-teisest väsind
veel suurivaevu talun nüridust
ja olen vältind südamele käsi
nii mõnda eluaegset üritust
ka doomino ei paku mulle lusti
sest ma ei tea kes ründab laua alt
neis kivides näen hauakive musti
mis pandud maha juba jäädavalt
siis linnuäris märkan papagoisid
ja äkki ehmun see on tuttav pilt
ma nagu unes ütlen tere poisid
no tere Juhan kostab riiulilt
see kõik on võigas kuigi jutu käigus
ma juba jõuan mõtteid koondada
ja hõikan müüjat: kus on inimõigus
kes sai nad papagoideks moondada
kultuurivestlus algab võre vahelt
ma kuulan hinge kinni pidades
te minge sinna küsige neilt kahelt
mis mõte on mu värsiridades