Viivi Luik
On aastasaja lõpp. On öö
On aastasaja lõpp. On öö
Üks käsi lehte keerab,
teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On külm.
Muud midagi ei toimu.
Veel keegi vastata ei oska
selles ilmas,
miks surematu tuli süttib
surelikus silmas,
miks siiski särama lööb
hää ja kurja piiril
nii selge silmatera
nõnda mustil kiiril,
mispärast võim ja vaim
on seotud omavahel,
mis kokkumäng käib tegelikult
jää ja tule vahel,
kas vere piiblimaik on
sellepärast tuultel,
et küsimärk kui haav on
kõigi elavate huultel,
kas ainult see veel peletabki
maa päält varje,
kui keegi külmalt kunstiteoseks
muudab kuuma karje.
Üks käsi lehte keerab,
teine toetab oimu.
On aastasaja lõpp. On öö.
Veel midagi ei toimu.
Kui kõik on lõppemas,
kas siis jääb ainult loota,
et algab miski, mida
keegi meist ei oota?
