Užuomarša

Kadaise buvome dvi greta 
augusios smilgos.
Pro šalį ėjusi mergaitė
tave pasirinko žemuogėm suvert.

Ir kas galėtų įtarti
tokį stingdantį
vėjyje siūruojančios
žolelės ilgesį.

Pabudusi dar kartą
gavau miklias kojas,
kad pasivyčiau tave.

Rankas – kad galėčiau
stipriai apglėbti
galiausiai sutikusi.

Išmokau žmonių kalbą,
kad apsakyt gebėčiau,
kaip anuomet trūko tavęs.

Persirgau visomis įmanomomis
vaikiškomis ligomis,
kad visa, kas netyra iš manęs
prakaito upe ištekėtų.

Tarsi pasiduodama paryčiais
klusniai leidausi pervelkama
švariais naktiniais marškiniais.

Baltais, baltais.
Lyg visa užklojęs sniegas
ryte dar nespėjus nė vienai katei
ar kiemsargiui jo pripėduoti.

Tai užmaršties veidą
regėjau tąryt pro langą.

Nukritus karščiui,
visiškai pasveikusi
tenorėjau žaisti.

Tiesiau rankas į turimas lėles,
norėjau dar daugiau
ir vis naujų.

Iki pat šios dienos
nebeprisiminiau nė karto
sapno apie smilgas.

© Indrė Valantinaitė
Aus: Apsisiautusios saule
Vilnius: Lithuanian Writer's Union Publishers, 2020
ISBN: 9786094801334
Audioproduktion: Lithuanian Culture Institute, recorded at dropaudio studio, 2019

Hajameelne

Kunagi olime kaks kõrvuti
kasvavat kasteheina.
Möödus tüdruk, otsustas sinu
otsa metsmaasikad lükkida.

Ja kes oleks oodanud
tuules õõtsuvalt
kõrrelt nõnda
kanget igatsust.

Ärgates
olin saanud väledad jalad,
et jõuaksin sulle järele.

Käed – et saaksin
tugevalt kallistada,
kui lõpuks kokku saame.

Õppisin ära inimkeele,
et suudaksin rääkida,
kuidas tookord igatsesin sind.

Põdesin läbi kõikvõimalikud
lastehaigused,
et kõik rüve minus
voolaks higijõena välja.

Enne koitu leppisin kuulekalt,
otsekui alistudes, ja lasin end ümber
riietada puhtasse öösärki.

Valge, valge.
Nagu kõikemattev lumi,
kuhu pole hommikul jõudnud ükski kass
ega kojamees jälgi jätta.


Sel hommikul nägin
aknast unustuse nägu.

Palaviku kadudes,
kui olin terveks saanud,
tahtsin ainult mängida.

Sirutasin käe nukkude järele,
tahtsin neid aina rohkem
ja üha uusi.

Enne tänast
polnud mulle kordagi meenunud
unenägu kasteheinadest.

Translated from Lithuanian by Lauris Grins