Ayako Oku
englisch
Fraktalia
Ta oli sündinud tantsijanna ja filosoofi kummalisest, kõrvalseisjaile
arusaamatuks jäävast abielust; ilu ja tõe põgusast armuühtest,
polaarsuste kokkukõlast kesk kahvatavaid, varisevaid maailmu.
Tema laubal liikusid varjud ja mängles mõte; ta randmete graatsias
peitus kuninglik aimamatus.
Sinine, oi! tuikas veri ta soonis, mis peaaegu läbipaistva naha all kord ilmudes, kord
kadudes moodustasid mõistatusliku mustri. See rütm,
see rahu oli temas ja tema — otsekui ookean — põhjatu, selge ja
soolane salapära.
Ta ei tundnud iseennast ega oma mõju; suuril silmil vaatas ta enese
heiastust helkivais silmaterades, inimeste imestuses ja rõõmus, raevus
ja heitumuses. Ta oli olemas, sellest oli küll; maailm kumendas temast
läbi ja kujundas kujutlusi.
Ükskord öö lävel pöördpeeglisse pilku heites taipas ta äkki.
Ta oli luuletus.
Aus: Fraktalia
Edition Innsaltz; Eesti Raamat, 2000
Audioproduktion: Eesti Kirjanduse Teabekeskus 2014
Fraktalia
She was the fruit of the strange mysterious marriage of a
ballerina and a philosopher; of a fleeting loving embrace of
beauty and truth, a transient chime of polarities amidst
fainting worlds.
Her forehead, a stage for shadows, thought´s play; the grace
of her wrists hid royal unpredictability.
Blue, oh! blue was the blood pulsating in her veins that
under her translucent skin formed an enigmatic pattern.
This rhythm, this peace was in her, was her - like an ocean
- fathomless, clear and salty.
Neither did she know herself nor her influence. Wide-eyed,
she looked at her reflection in the sparkle of people´s eyes, in
their rage, in their fear. She existed and that was enough; the
world shimmered through her, moulding the imagery.
Once, at the threshold of night a glance into the revolving
mirror suddenly struck home.
She was a poem.