***[ma olen laulev luukere]

ma olen laulev luukere
ma olen koletukummituslik
täiskuuööperemees

ja seisan videvikutunnil
hingesunnil
su avatud akna ees varjudes

sa arvad et sa näed
jubedat und
aga tegelikult

näeb see jube uni
hoopis
sind

ta piilub su kardinate vahelt
tühjades silmakoobastes
kummitamas kirevälgatus

kolp kenasti kummergune

luisest kõriorelist tõusmas
üks tõrjutu
armutörin

ma olen laulev luukere
olen õudõõvastav vaimudetunnimees
su pitskardinaist rüütet akna ees pimeduses

aga täna kutsutakse mind
ARMASTUS
ja teist nime ei leita

© Jürgen Rooste
Aus: Kuidas tappa laulurästikut
Verb, 2011
ISBN: 978-9949-9124-4-5
Audioproduktion: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre], 2014

***[olen laulava luuranko]

olen laulava luuranko
olen hirvittävän kauhistavan kauhea
täydenkuunyön isäntä

seison hämärän rajamailla
sielujen lailla
piilotellen avoimen ikkunasi takana

luulet näkeväsi
pahaa unta
mutta oikeastaan

paha uni
näkee
sinut

se tuijottaa sinua verhonraosta
ja sen tyhjissä silmäkuopissa
leikamoivat himon salamat

sen pääkallo on passelisti pyöreä

kurkun luisista uruista kohoaa
torjutun rakkauden
murina

olen laulava luuranko
olen kauhistuttava sielunvartija
sonnustautuneena silkkiverhoihisi ikkunan takana pimeässä

mutta tänään on nimeni
RAKKAUS
eikä muuta nimeä ole oleva

Suomentanut Hannu Oittinen