[Sillä jokainen tarvitsee avaran tilan]

Sillä jokainen tarvitsee avaran tilan, seinät
tuekseen, niistä
                      kohoavan kodin.

Siellä on Jacasserkin valtias,
kaupunkilainen, tarjoaa
lasillisen ystävälle avoimin sylin,
petosta pelkäämättä,
koko pullon jos niikseen tulee
                      ja tulee se.

Aamuyöllä ystävä
roikkuu seinään naulattuna
Jacasser havahtuu ja muistaa,
jurtta olisi kotina kevyempi,
vain erämaassa on oikeita ystäviä,
jokainen talo vankila,
kivitalo kuoleman peitenimi.

Pelkkään arotuuleen esi-isät nojasivat,
                      avaruuden tyhjään.

© Jarkko Tontti
Aus: Jacasser
Helsinki: Otava, 2009
Audioproduktion: Petri Hellgren, Kirjasto 10

[Sest kõigil on vaja palju ruumi]

Sest kõigil on vaja palju ruumi, seinad
tugedeks, nendest
                                            kerkivat kodu.

Seal on ka Jacasser valitseja,
linnaelanik, pakub
sõbrale lahkesti klaasikese,
reetmist pelgamata,
terve pudeli, kui asi sinnani läheb
                                            ja küllap ta läheb.

Varahommikul
ripub sõber seinale naelutatult.
Jacasser ärkab ja meenutab,
jurta oleks kergem kodu,
ainult kõrbes on tõelised sõbrad,
kõik majad vanglad,
kivimaja surma teine nimi.

Esiisad toetusid stepituulele,
                                            tühipaljale avarusele.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa