Tiiva vari

Ütle: „Haljas kuusk, sa tume talveingel.“
Ütle pilketa. Pateetiliselt. Õrnalt.
Sõnadest jääb õhku valgeid nõiaringe.
Oma häält ja ilmet ära jälgi kõrvalt.

Roostevabad tähed, vaga Jõuluvalgus
ära neavad maa, mis neetud juba niigi.
Ots on ära nähtud, näha jääb veel Algus.
Ühest paigast teise tuulehoog viib riigid.

Kuni õhku lendab surma võlumägi,
kanna sajandit kui musta kihlasõrmust.
Kõik on võimalik. Ka see, et ilmub põrmust
ette teatamata taeva sõjavägi.

© Viivi Luik
Aus: On aastasaja lõpp. Das Jahrhundert ist zu Ende
Tallinn: Eesti Raamat, 1993
ISBN: 5450002092
Audioproduktion: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Flügelschatten

Sag: "Grüne Fichte, dunkler Winterengel du."
Sag es ohne Spott. Pathetisch. Zärtlich.
Nach den Worten hängen Zauberkreise in der Luft,
sich von außen deine Stimme, deine Miene nicht.

Rostfreie Sterne, das traute Weihnachtslicht,
sie verfluchen ein Land, das schon verflucht.
Wir sahen das Ende, doch den Anfang nicht.
Mal hierhin, mal dahin trägt die Länder der Sturm.

Solang nicht gesprengt der Zauberberg des Todes,
trag dieses Jahrhundert als schwarzen Trauring.
Alles ist möglich. Auch, daß aus dem Staube noch
überraschend eine himmlische Heerschar tritt.

Aus dem Estnischen von Gisbert Jänicke