Viivi Luik

estnisch

Guntars Godiņš

lettisch

Rängast rõõmust

Tallinn üleval, ent allpool ääres Valga,
                        keskel külmad suved,
                        paas ning savimuld.
Rahvas välja maksab tulehoidja palga,
                        muidu see jääb nälga
                        ja ei teegi tuld.

Süda võpatab ning lõpuks kulub ära
                       rängast rõõmust samuti kui
                       rängast valust,
aga juunis õunapuude tõsist valget sära
                       paistab mitme inimpõlve taha
                       igast talust.

Kolmekümne viie – neljakümne eluaasta vahel
                       vastu valgust
                       oma käsi vaata,
ülbet verekuma kümne küüne vahel,
                      verd, mil pole väärtust
                      keeleta ja maata.

© Viivi Luik
Aus: Rängast rõõmust
Tallinn: Eesti Raamat, 1982
Audioproduktion: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

No smaga prieka

Augšā Tallina, bet lejas pusē Valga,
                          vidū vasaras tik vēsas,
                          kaļķakmens un māls.
Ļaudis maksā uguns sargātāja algu,
                          citādi būs dzīve badā,
                          nedegs stariņš bāls.

Sirds man salecas un beigu beigās bīstas
                           kā no smaga prieka, tā no
                           smagām mokām,
vasarābeles zied savos ziedos īstas
                           cauri paaudzēm un katram
                           mājas logam.

Starp trīsdesmit pieciem – četrdesmit gadiem
                           pretī gaismai
                           manas rokas kļautas,
cēla asins blāzma plūst starp desmit nagiem,
                           asins, kam nav vērtības
                           bez valodas un tautas.

No igauņu valodas atdzejojis Guntars Godiņš