Tundsin sind ära
mitte välimuse järgi,
mitte selle järgi, kuidas sa rauapoes seisid
selg kumaras,
vaid valguse järgi,
mis langes sinule ja Fiskarsi saeterale
just õige nurga alt
sest kellegile teisele ei ole ta nii langenud,
sinul aga
on võime muuta valguseallikat
nii et ma näen sind
kohe ja üleni
ja kaugelt ja lähedalt
ka siis, kui sa möödud minust tere ütlemata
tean, et sa oled ikka veel minu
ja ei kellegi teise,
isegi kui ma seda väga tahaksin.