Jüri Talvet
estnisch
Amb música ho escoltaries potser millor
Et diré sempre la veritat.
I si et parlo tan sovint de la meva
quotidiana, solitària mort,
i amb cruel accent carrego
aquesta única síl·laba
del meu petit saber,
és sols perquè m’agradaria que sentissis
dintre teu, ben endins, on acaba
el fred camí al teu darrer sepulcre,
com humilment, silenciós,
t’estimo.
Veus? El suau vent a l’herba,
i tu i jo, una dona i un home,
i tots els noms de tan fràgil bellesa,
i aquesta tarda per a nosaltres
potser immortal.
Però no vols endevinar mai als meus ulls
qui soc jo, com soc jo i ara m’omples
de buida, densa, sorollosa
argila de paraules,
fins a fer-ne un insalvable mur,
aquest curt pas
que ja del tot em separa
de tu.
Aus: El caminant i el mur
Audioproduktion: Biblioteca Nacional de Catalunya
Muusikaga kuuled sa võib-olla paremini
Ma ütlen sulle alati tõtt.
Ja kui ma nii tihti sulle räägin
oma argipäevasest, üksildasest surmast,
ja selle, oma väikese teadmise
ainsa silbi
õela rõhuga laen,
siis on see selleks, et sa tunneksid,
eneses, väga sügaval, seal kus külm tee
sinu viimse hauani jõuab,
kuidas ma alandlikult, tasa,
sind armastan.
Näed? Pehme tuul rohus,
ja sina ja mina, naine ja mees,
ja hapra ilu kõik nimed,
ja see õhtu, mis meile vahest
on surematu.
Ent ei kunagi taha sa teada mu silmist,
kes ma olen ja kuidas olen, ja nüüd täidad sa mind
tühja, tiheda, lärmaka
sõnade saviga,
kuni kerkib lunastuseta müür,
see lühike samm,
mis mind juba täiesti lahutab
sinust.