Salvador Espriu

katalanisch

Jüri Talvet

estnisch

Una closa felicitat és ben bé del meu món

Darrera aquesta porta visc,
però no sé
si en puc dir vida.

Quan al capvespre torno
del meu diari odi contra el pa
(no saps que tinc l'immensa
sort de vendre'm
a troços per una pulcra moneda
que arriba ja a valer
molt menys que res?),
deixo fora un vell abric, l'esperança,
i m'endinso pel camí dels ulls,
pel buit esglai on sento,
enllà, el meu Déu,
sempre enllà, més enllà de falsos
profetes i de rares culpes
i del vell neci emmaltatit per versos
disciplinats, com aquesta d'ara, amb pintes
de fosques marques que l'alè dels crítics
un dia aclarirà per a la meva vergonya.

Sí, em pots trobar, si goses,
darrera el glacial no-res d'aquesta
porta, aquí, on visc i sento
l'enyor i el crit de Déu i sóc,
amb els ocells nocturns de la meva solitud,
un home sense somnis en la meva solitud.

© Sebastià Bonet Espriu
Aus: El caminant i el mur
Audioproduktion: Biblioteca Nacional de Catalunya

Suletud õnn on väga kohane minu maailmale

Selle ukse taga ma elan,
kuid ma ei tea
kas seda võib kutsuda eluks.

Kui naasen ỡhtu saabudes
oma igapäevasest vihast leiva vastu
(kas sa tead, et mul õnn on
müüa end tükkhaaval
sileda mündi eest, mis varsti
tühjagi enam ei maksa?),
välja jätan vana palitu, lootuse,
ja sisenen silmade teed pidi,
hirmu lagedat teed pidi sinna, kus tunnen,
kõige kaugemal, oma Jumalat,
ikka kaugemal veel, teispool
võltse prohveteid, harvu süüsid
ja vana narri, keda teevad haigeks
ta värsid, vaoshoitud nagu need siin
kammidega, mille hämaraid märke
kriitikute hingeõhk
minu häbiks kord selgitab.

Jah, sa võid mind otsida, kui sa julged,
selle ukse jäise eimillegi tagant,
siit, kus ma elean ja igatsen
ja tunnen Jumala hõiget,
kus koos oma üksilduse öölindudega
ulmatu inimene olen oma üksilduse keskel.

Translated by Jüri Talvet. Labürindi Lopp - Salvador Espriu: Perioodika, 1977.