Emajõe ääres

Väike Sisyphos korjab
maast kive ja mängib nendega.
Tänavad, majad, autod.
Väike õrn valgus tema juustes,
tuulehoog. Väiksemad kivid
saab panna suuremate otsa,
nii tuleb torn. Siis lükkab
ta kõik ümber ja naerab.
Teised poisid ei taha temaga
mängida. Mõni tüdruk küll.
See, kellel on pikad juuksed.
Sisyphos leiab ühe eriti ilusa
kivi, see on õrnalt roosakas,
heledate triipudega. Selle jätab
ta alles, pistab tasku, ei näita
kellelegi. Koos kasvavadki
nad suureks.

© Carolina Pihelgas
Aus: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audioproduktion: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

A orillas del Emajõgi

El pequeño Sísifo recoge
piedras del suelo y juega con ellas.
Calles, casas, autos.
Una luz suave y menuda en su pelo,
ráfagas de brisa. Las piedras más pequeñas
se pueden poner encima de las grandes,
así sale una torre. Luego lo arroja
todo por tierra y se ríe.
Los otros niños no quieren
jugar con él. Algunas niñas sí.
La que tiene el pelo largo.
Sísifo encuentra una piedra
especialmente linda, es de un rosa suave
con rayas claras. Esa la deja
aparte, se la mete en el bolsillo, no la enseña
a nadie. Los dos van a crecer
y hacerse grandes juntos.

Traducido del estonio por Consuelo Rubio Alcover