Pimesi

Tahtsingi vist rebeneda nagu ennasttäis kuu
paberist taevas. Tahtsin, et voolaksid minusse
nagu põhjatusse anumasse, täidaksid kõik praod
ja peidupaigad. Võrgud kerivad end lahti, nad vajuvad
sinusse hääletult — külmunud õnne saadikud, sõrm
huulil. Pimeduse juured luuletuse südamikus, inimese
ja öö südamik selle kauge sünnikuristiku serval juhatavad
teed kurttumm vanamees ja tema haisev hingeõhk. Järgne
neile kindlal sammul, pimesi nagu süütamata latern,
esimese elusolendi jõuetusega.

 

© Carolina Pihelgas
Aus: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audioproduktion: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

على غير هدى

ربما أودّ أن أتمزّق مثل قمر مكتمل بنفسه
في السماء الورقية. أودّ أن تسيلي فيّ كما يسيل الماء في إناء لا قعر له، أن تملئي كل الشقوق
والمخابئ. تتفكّك الشبكات وتغرق فيكِ دون صخب – سفراء نعمة مثلجة، إصبع
على الشفتين. جذور الظلام في نواة القصيدة، نواة
الإنسان والليل على ضفاف تلك الهاوية البعيدة، يرشدك على طول الطريق عجوزٌ أصمّ وأبكم برائحة فمه النتنة. اتبعيه
بخطوات ثابتة على غير هدى مثل فانوس دون إشعال،
بضعف أول كائن حي.

Übersetzung: Ibrahim El Yaichi