Vajusid

Madalad pilved vajusid öösel korstna ja katuseni, alla maapinnale, et mähkida su kuivad juured jahedasse pehmusesse. Oksad kraapisid aknaid nagu sõnumitoojad surnutelt, kellele oled selja pööranud.

Hommik ärkab pimeduses. Valutades astud uue päeva tühja muuseumi. Kõik tahab tasapisi taas su kehaekraanile ilmuda: asjade tuhmid kontuurid, kütmata köögi niiske lõhn, esimesed helid. Sa lased neil tulla ja loovutad sellega päevale oma kauguse.

© Carolina Pihelgas
Aus: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audioproduktion: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Descendieron

Nubes bajas descendieron de noche hasta la chimenea y el tejado, bajaron a la superficie de la tierra, para enrollar tus raíces resecas en su fresca blandura. Las ramas rascaban las ventanas como mensa-jeros de los muertos, a quienes has vuelto la espalda.

La mañana se despierta en tinieblas. Con dolor te adentras en el museo vacío del nuevo día. Todo quiere aparecer de nuevo lentamente en la pantalla de tu cuerpo: los contornos tenues de las cosas, el olor húmedo de la cocina sin caldear, los primeros rumores. Tú los dejas llegar, y con ello concedes a los días tu distancia.

Traducción del estonio por Consuelo Rubio