Piiritu

Rohulibled käeseljal, piiritu ja kuidagi sügav
taevas, nagu lapsepõlves. Nukker lipp maja
ees, ta tahaks, et tuul paneks ta naeratama,
keriks lahti kurrud ja voldid, siluks kortsud.
Tagasiteel: metsa kontuurid ei peida armastust
kirkuse vastu, aeg tuleb tagasi mälestuste
künnisele nagu päikese võlvid, mis kasteniiskuses
särama löövad. Midagi ei ole kaotatud. Kõrgel
posti otsas toonekurepesa, teepervel lainetab
tuul kassitapulinnades. Õhtu saabub mööda
sametisi kaldaid nagu piki pehmeid põski.

© Carolina Pihelgas
Aus: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audioproduktion: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Grenselaus

Tynne grasstrå mot handbaken, grenselaus og liksom djup
himmel, som i barndomen. Eit vemodig flagg framfor
huset, vil at vinden skal få det til å smile
rette ut og furer og foldar, glatte ut rynker.
På veg tilbake: skogens konturar skjuler ikkje kjærleiken
til det solklåre, tida kjem tilbake til terskelen
av minna som kvelvingar av sol, som i doggfukta
slår gneistar. Ingenting er tapt. Høgt
oppe på ein stolpe eit storkereir, i vegkanten bølgjer
vinden i byar av åkervindel. Og kvelden kjem inn over
fløyelskystar som lange mjuke kinn.

Omsett av Øyvind Rangøy