Gregor Podlogar
slowenisch
ATEENA KOERAD
Plákas, Akropoli ümbruses,
muudest kantidest rääkimata,
longib ja magab neid ohtrasti.
Suured, malbed, viisakad koerad.
Koolilapse õhinaga
tõlgime tuttavat sügavat keelt,
mina teen koertest pilti:
kollastest, valgetest, mustadest.
„Mitte ühtegi pisikest pole.“
Sa lööd särama justkui teadlane:
„Väikesed on kõik juba surnud!“
Sinised silmad on elevil.
Mandel oli kunagi mürgine,
hernes imetillukene,
inimene väike verejanuline kränn!
Või kuidas?
Oleme oma eellastest suuremad.
Ja me kaks – iseäranis viisakad.
„Miskit melanhoolset
on neis ellujäänud penides.“
„Kenad koerad sõid teised ära?“
Istume ja sööme õhtust
küünikute mälestuseks (ikka nende õigete)
ja viisakate koerte terviseks.
Aus: Kunstiteadlase jõulupuu
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010
Audioproduktion: Literaturwerkstatt Berlin 2012
ATENSKI PSI
V Plaki, v okolici Akropole,
da ne govorimo o drugih krajih,
trop pohajkuje in spi:
veliki, nežni, krotki psi.
Z navdušenjem kužkov
prevajamo najgloblji jezik.
Fotografiram pse:
rumene, bele, črne.
»Niti en ni majhen.«
Razvnameš se kot znanstvenik:
»Vse majhne so pobili!«
Modre oči ti razburjeno sijejo.
Nekoč so bili mandlji strupeni,
majhni grahki kot zrnca soli
in ljudje krvoločni pritlikavci.
Ali kaj?
Večji smo od naših prednikov.
In midva ljubiva spoštljivost.
»Nekam melanholični so ti psi,
ki so preživeli.«
»So ta prijazni požrli druge?«
Sediva in večerjava
na čast (pravih) kinikov
in zdravja krotkih psov.