Milda Dailidėnaitė
Übersetzer:in
auf Lyrikline: 3 Gedichte übersetzt
aus: litauisch nach: estnisch
Original
Übersetzung
atsidavimo mantra
litauisch | Dainius Gintalas
sužydo pelkinės purienos – aš tavo gyvulys
širdis neria į pusnį – aš tavo gyvulys
per tvirtos buities šlaunys – aš tavo gyvulys
man ankšta tarp stalčių – aš tavo gyvulys
šeima – jauki psichiatrinė – aš tavo gyvulys
paglostai ir vėl atšoki – aš tavo gyvulys
tarp mūsų mėlynas guzas – aš tavo gyvulys
nuo tavo priekaištų pūliuoju – aš tavo gyvulys
kai jais užtemdai geismą – aš tavo gyvulys
tylioj maldoj ant klaupto – aš tavo gyvulys
kai piniginei depresija – aš tavo gyvulys
nei girtas nei angelas – aš tavo gyvulys
jei ir būčiau eunuchas – aš tavo gyvulys
atsiduodamas bejėgyste – aš tavo gyvulys
net jei priduotum į komisą – aš tavo gyvulys
net apsižliumbęs lyg vaikas – aš tavo gyvulys
ant grindų su šlapiu skuduru – aš tavo gyvulys
kai murkdai mane į neviltį – aš tavo gyvulys
TAVY priburbuliavęs – aš tavo gyvulys
TAVY ištirpęs lyg cukrus – aš tavo gyvulys
kai įsipjauni ir lyžteli – aš tavo gyvulys
jauti – koks saldus tavo kraujas
aus: Adatos
Vilnius: Tyto alba, 2016
Audio production: Lithuanian Culture Institute, 2022
andumise mantra
estnisch
varsakabjad on õitsele puhkenud – olen su koduloom
süda sukeldub lumehange – olen su koduloom
majapidamise tursked reied – olen su koduloom
olen ahistuses sahtlite vahel – olen su koduloom
perekond – hubane hullumaja – olen su koduloom
paitad mind ja tõmbud eemale – olen su koduloom
sinine muhk me vahel – olen su koduloom
su etteheidetest läen mädanema – olen su koduloom
otsekui varjutad nendega iha – olen su koduloom
vaikses palves põlvpingil – olen su koduloom
kui rahakotil on depressioon – olen su koduloom
ei purjus ega ingel – olen su koduloom
isegi kui oleksin eunuhh – olen su koduloom
jõuetusega andudes – olen su koduloom
isegi kui annaksid mu pandimajja – olen su koduloom
segi kui vääksun nagu laps – olen su koduloom
põrandal märja kaltsuga – olen su koduloom
kui tõukad mind meeleheitesse – olen su koduloom
SINUS üleni mulistades – olen su koduloom
SINUS lahustunud nagu suhkur
kui lõikad end ja lakud – olen su koduloom
tunned – kui magus on su veri
ne vegetariškai
litauisch | Dainius Gintalas
turiu gi kažkaip išviaukčiot
išmikčiot atryt išsakyt tai
kaip netelpu šeimoj
kaip esu plakamas ugnies bizūnais
savo amazonės
kartais net nežinau už ką
kaip raitausi
lyg kirminas idiotas
seilėdamas namų baldus
kaip einu iš skausmo į skausmą
kaip šliaužiu iš meilės į meilę
norėdamas visus išbučiuot
lyg beviltiškai geras samurajus
šuo girtuoklis
verčiau būsiu blogas poetas
bet geras tėvas, sūnau
verčiau būsiu grubus poetas
bet švelnus tėvas, dukra
atleiskit kad kartais
neišsitenku visų mūsų kaulų narve
draskausi lyg alergikas
kurio oda – bjauri nenumaldoma cinikė
iki pamišimo šoku su kėdėm
glėbesčiuojuos su foteliais
šnekuosi su pastalėm
lendu į šešėlius, tau ant bizūno
parjojus namo, amazone
slapstausi savo vaizduotėj
à la deviantART by Bernard Cornelis
iki siaubo nusilpęs
iki pašaknų sutrikęs
bandau kiaurai pereit sienas
niekieno negirdimas
niekieno nematomas
tada į ausis atsimuša Fratres –
suteik man vilties
ir ramios jėgos, Arvo Pärtai* –
man prieš akis – Egono Schiele's** pamėklės –
pasaulis plyšinėja, o adatos nesiuva
tik duria tik duria tik duria
noriu būt kieta uola, sūnau
noriu būt skaidriu šaltiniu, dukra
noriu būt tavo mylimuoju, amazone
mažiau plakamu
mažiau suplyšinėjusiu
aš nežinau kuo man virst šitoj meilės mėsmalėj:
faršu švelnumo kotletukams
kuriuos atstumsi
ar kąsneliais rietenų befstrogenams
dėl kurių apkvaisi
atleiskit kad tik beveik visas esu jūsų
supraskit kad iš tiesų
daugiau nei visas esu jūsų
kiekviena tavo ląstelė mane jaudina
amazone
kiekvienas tavo kirtis mane užmuša
mylimoji
ar tau negaila meilės mirties?
ar tau saldu nuo mirties meilės?
visa laimė kad turiu prisikėlimo dovaną
kurią nusižiūrėjau šventykloj
visa laimė kad esu nemirtingas
nes beprotiškai silpnas
geriau būsiu silpnas poetas
bet tvirtas tėvas, sūnau
geriau būsiu klykiantis poetas
bet girdintis tėvas, dukra
noriu būt klykiantis sumaltas,
su tavim sumaitotas, amazone
tavo seilėm pateptas
tavo bučiniais palaimintas
tavo nirtuly palaidotas
tavo šypsenoj atgaivintas
nes tu ir aš yra viena
nes tu ir aš – meilės mėsmalė
urzgianti lyg vilko gerklos
visgi verta džiaugtis
kad vienas į kitą nežiūrim
vegetariškai
*Arvo Pärt (1935) – klasikinės ir sakralinės muzikos estų kompozitorius. Fratres – itin subtilus ir jausmingas jo kūrinys.
**Egon Schiele (1890–1918) – austrų dailininkas, nervinga maniera piešęs ir tapęs tarsi suplyšinėjusius ir sulopytus kūnus, tiek dekoratyvius, tiek pamėkliškus moterų ir vyrų aktus.
aus: Adatos
Vilnius: Tyto alba, 2016
Audio production: Lithuanian Culture Institute, 2022
mittevegetaarselt
estnisch
pean ju kuidagi välja klähvima
välja kogelema tagasi neelama välja ütlema seda
kuidas ei mahu ma perre
kui mind piitsutatab tulepiitsadega
minu enda amatsoon
vahel ei teagi mille eest
kuidas vingerdan
nagu ussike idioot
ilastan kodumööblile
kuidas ma lähen valust valusse
kuidas rooman armastusest armastusse
tahtes katta kõiki üleni suudlustega
nagu lootusetult hea samurai
koerjoodik
pigem olen halb luuletaja
kuid hea isa, poeg
pigem olen rohmakas luuletaja
kuid hell isa, tütar
andestage et mõnikord
ei mahu ma meie kõigi luudest puuri
rabelen nagu allergik
kelle nahk – vastik halastamatu küünik
hullumeelsuseni tantsin toolidega
kaelustan diivaneid
vestlen lauaalustega
poen varjudesse, kui sina ratsutad
piitsa peal koju, amatsoon
paosklen oma kujutluses
a la deviantART de Bernard Cornelis
õuduseni kurnatud
juurealuseni segaduses
püüan läbi minna seintest
kellestki kuulmata
kellestki nägemata
siis põrkab vastu kõrvu Fratres -
anna mulle lootust
ja rahulikku jõudu, Arvo Pärt -
mul silmade ees – Egon Schiele kooljad -
maailm rebeneb, aga nõelad ei õmble
järjest torgivad järjest torgivad järjest torgivad
tahan olla sulle kõvaks kaljuks, poeg
tahan olla sulle selgeks allikaks, tütar
tahan olla sinu armsam, amatsoon
vähem piitsutatud
vähem rebestunud
ma ei tea kelleks pean saama selles armastuse hakklihamasinas:
hakklihaks helluse kotletis
mida lükkad tagasi
või ampsudeks riidlemise böfstrooganovides
mis võtavad sul pildi eest
andestage et olen ainult peaaegu täiesti teie oma
mõistke et tõesti
rohkem kui üleni olen teie oma
iga sinu rakk mind erutab
amatsoon
iga sinu hoop mind tapab
kallis
kas sul pole kahju armastuse surmast?
kas sulle on magus surma-armastus?
õnneks on mul ülestõusmise kingitus
mille valisin välja templist
õnneks olen surematu
sest meeletult nõrk
pigem olen nõrk luuletaja
kuid tugev isa, poeg
pigem olen röökiv luuletaja
kuid kuulav isa, tütar
tahan olla röökivana hakitud
koos sinuga rapitud, amatsoon
sinu süljega võitud
sinu suudlustega õnnistatud
sinu raevusse maetud
sinu naeratuses elustatud
sest sina ja mina oleme üks
sest sina ja mina – armastuse hakklihamasin
urisev nagu hundi kõri
siiski tasub rõõmustada
et me ei vaata üksteist
vegetaarselt
nuodėmklausys
litauisch | Dainius Gintalas
aš nebesulaikomas ūkiantis
klykiantis sprunkantis į pašalius
klajojantis su baimėm nuogąstavimais susigūžimais
nuolat regintis tavo juodas
blizgančias plunksnas
corvus corax
esu sklendžiantis drauge su karstais
tūkstančiais karstų
ant jų galiu joti kaip ant skitų žirgų
Ponto stepėj
vienišas ant tūkstančio tvirtų žirgų
galiu jais plaukioti tarsi valtimis
ant Dzūkijos ežerų
vienišas tamsus siluetas
virš gilių ežerų
gultis tarsi į lovas
Beinako pilies menėse
šnabždėtis su iškiliom
hercogienėm kvepiančiais plaučiais
ar tik ne tu jų prikarksi
corvus corax
aš nebesulaikomas klajoklis
išpūstom oranžinėm akim
bučiuojantis tamsą
vis susitrenkiantis į šviesą
kuri savo prakauliais kumščiais
beldžiasi į mano keistus
švelniai tariant regėjimus
ir šie žagsi trūkčioja aimanuoja
verčiau jau tamsa
corvus corax
baugi tamsa
kuri mane ryja
o prarijusi guodžia
kad aš – tikrai ne baisiausias
esu keliaujančio karstų miesto sargas
apdriskusiais drabužiais
nudriskusiom mintim
iš kurių mano viduj
nuolat auga šiukšlynai
o tu po juos kapstaisi
corvus corax
o tu nuolat po juos kapstaisi
trokšdamas kad nebesulaikomai
išklykčiau
visas savo piktdžiugas
visus nemylėjimus
silpnesniųjų skriaudimą
visas išdavystes
kad apsipilčiau gėdos prakaitu
lyg sieros tirpalu
nors pats puikiai žinai – neišdegs
corvus corax
prisipažinęs tapčiau sėslus
kaip priebažnyčio rūpintojėlis
kaip utėlė klajojanti po to paties šuns gaurus
kaip saldžiais kvepalais atsiduodantis štilis
neišpažinimai mane degina
tampa kuru
kurio užsipildęs galiu klajot su savo kolonija
po begalinius nakties plotus
negi dar nežinai – tik mirtis
padovanos išpažintį
corvus corax
tą naktį visa mano karstų flotilė
nutūps ant vieno Dzūkijos ežero
– ant Didžiulio –
su pakrančių sargybiniais –
didžiaisiais baubliais
ir įsiviešpataus tokia tyla
kad aidint paskutiniams
mano širdies dūžiams
pagarbiai
sulaikysi kvėpavimą
o tada tavo snapas
išganys mano kūną
iš mano kaulų kraudamas lizdą
negalėsi patikėt
kad jie – tuščiaviduriai
kaip tavo
corvus corax
vėjas
pro juos švilpaus
visais paukščių balsais
lies nesibaigiančias paslaptis
tau tiesiai į ausį
galėsi kinkuot palaimingai galva
mane narstyt
lig paskutinio kaulelio
ir žegnot savo galingu snapu
esi vienintelis
kuriuo pasitikiu
corvus corax
juk taip noris
palengvėjimo
kad ir po visko
mano juodasis kunige
corvus corax (lot.) – kranklys, varnas
aus: Adatos
Vilnius: Tyto alba, 2016
Audio production: Lithuanian Culture Institute, 2022
pihiisa
estnisch
takistamatult nüüd ma huikan
luikan peitu ära kaugele
kulgedes hirmukoorma all kõrveras
ja ma alati kohtan su musti
läikivaid sulgi
corvus corax
ma liuglen koos kirstudega
tuhandete kirstudega
ratsutan nende päradel nagu Sküütia ratsudel
üle Kaukaasia steppide
üksinda tuhandel turskel ratsul
või purjetan justkui paatidega
Dzūkija järvede peal
üksildane tume siluett
sügavate järvede kohal
või heidan neisse nagu sängidesse
Beinac'i lossi saalides
sosistades uhkete hertsoginnadega
kel on hästilõhnavad kopsud
kas sina teedki nad oma kraaksumisega ära
corvus corax
igirändur ilma oma paigata
pundunud punaste silmadega
võtan omaks pimeduse
põrkun valguse vastu
kelle luidrad sõrmenukid
koputavad mu veidratele –
pehmelt öeldes – nägemustele
mis luksuvad ja tõmblevad ja ägavad
pigem siis pimedus
corvus corax
pelutav pimedus
mis mind neelab
ja neeldununa lohutab
öeldes et ma pole tõesti kõige kohutavam
olen rändavate kirstude linna vahimees
kaltsunud rõivais
ja räbaldunud mõtetega
millest kasvab prügimägesid
mu sisimas
ja sina tuhnid neis
corvus corax
ja sina järelejätmatult tuhnid neis
ihaldades et su tahtest sõltumata
luikaksin ma välja
kogu oma kahjurõõmu
kogu lembusetuse
ülekohtu väetimate vastu
mu reetmised
et ma uhuksin end häbihigis
nagu väävlilahuses
sa tead ent ise hästi – see ei lähe läbi
corvus corax
kui ma tunnistaks kõik üles taltuksin
nagu kurblik jeesusekuju kirikuaias
nagu kulgev kirp ühesama koera karvkasukas
nagu õrnalt lõhnav tuulevaikus
mind põletab see mida ma üles ei tunnista
ja sellest saab kütus mis täidab mind
rännakuiks mu parvega
läbi öö üüratu avaruse
sa ei tea veel – ainult surm
saab kinkida ülestunnistuse
corvus corax
ühel ööl kogu mu kirstude armaada
laskub järvele Dzūkijas
– Suurjärvele –
harilikud hüübid
valvureiks –
ja lasub tohutu vaikus
et mu viimaste südamelöökide
kajas
hoiad sa
austusest hinge kinni
ja siis su nokk
lunastab mu ihu
punudes pesa mu luudest
sa ei suuda uskuda
kui õõnsad nad on –
nagu sinu omad
corvus corax
tuul
vilistab läbi nende
kõigi lindude häälil
ta saab kallama lõputult saladusi
su kõrvusse
sa nõkutad peaga õndsalt kaasa
lammutades mu lahti viimase väikese luuni
ja siis teed ristimärgi
oma võimsa nokaga
oled ainus keda ma
usaldan
corvus corax
ma ihkan lohutust
nii väga –
kas või pärast seda kõike
mu must preester