Anniina Ljokkoi 
Übersetzer:in

auf Lyrikline: 4 Gedichte übersetzt

aus: estnisch nach: finnisch

Original

Übersetzung

***[Linn ajab kombitsad välja]

estnisch | Carolina Pihelgas

Linn ajab kombitsad välja.
Raadiolained võnguvad rahulikult
mööda vihmamärgi asfaltteid.
Seal peegeldub kuu. Kõik see
meenutab mulle pikki kadunud öid
mere ääres. Tuul rääkis lobajutte.
Tähed loksusid madalas vees,
täiesti ebausaldusväärsed.
Nad liiguvad pidevalt. Nende käest
ei saa me oma põlvnemise
kohta midagi teada.

© Carolina Pihelgas
aus: Kiri kodust
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Kaupunki työntää lonkeronsa ulos]

finnisch

Kaupunki työntää lonkeronsa ulos.
Radioaallot matelevat verkkaan
sateenkosteilla asfalteilla.
Niissä heijastuu kuu. Kaikki se
tuo mieleen pitkät edesmenneet yöt
meren rannalla. Tuuli puhui palturia.
Tähdet keikkuivat matalassa vedessä,
täysin epäluotettavina.
Jatkuvassa liikkeessä. Niiltä
me emme saa tietää
polveutumisestamme mitään.

Suomentanut Anniina Ljokkoi

***[Kiri kodust ]

estnisch | Carolina Pihelgas

Kiri kodust jõudis mõne aja pärast tagasi
koju, küll juba teises ümbrikus. Seda loeti
justkui esimest korda, kerge häbimaiguga.
Ja samas imestati, et kas tõesti aimasime
nii täpselt ette. Nojah, puud on kõrgemad
ja suhtleme ka teistmoodi, aga muidu oleks
kõik justkui varem. Ainult need kivid, mis
sadasid otse taevast meie kunagisele hauaplatsile,
vot need ei lähe tõesti meelest.

© Carolina Pihelgas
aus: Kiri kodust
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Kirje kotoa ]

finnisch

Kirje kotoa saapui jonkin ajan kuluttua takaisin
kotiin, tosin jo toisessa kuoressa. Sitä luettiin
aivan kuin ensimmäistä kertaa, vähän noloina.
Ja samalla ihmeteltiin, että mekö todella aavistimme
niin hyvin etukäteen. No joo, puut ovat kasvaneet
ja yhteydenpitomme erilaista, mutta muuten kaikki on
niin kuin ennenkin. Ainoastaan ne kivet, jotka
satoivat suoraan taivaasta meidän vanhalle hautapaikallemme,
niitä ei millään saa pois mielestä.

Suomentanut Anniina Ljokkoi

***[Mida tõelisem tahad olla]

estnisch | Carolina Pihelgas

Mida tõelisem tahad olla,
seda paremini pead oskama unustada.
Tõelised meistrid unustavad
nii tähtsa kui vähetähtsa,
unustavad end lumeks.
Ja teised unustavad ka,
sa lähed lihtsalt meelest ära.
Õhtul jääd magama nagu dinosaurus
ja hommikul avastad bussipeatusest
uued kaljujoonised.

© Carolina Pihelgas
aus: Kiri kodust
Tartu: Eesti Keele Sihtasutus, 2014
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Mitä todempi haluat olla]

finnisch

Mitä todempi haluat olla,
sitä paremmin sinun on osattava unohtaa.
Todelliset mestarit unohtavat
sekä turhan että tärkeän,
unohtavat itsensä lumeksi.
Ja toiset unohtavat myös,
sinä vain katoat mielestä.
Illalla vaivut dinosauruksen uneen
ja aamulla löydät bussipysäkiltä
uusia kalliopiirroksia.

Suomentanut Anniina Ljokkoi

***[Terve elu õpitakse]

estnisch | Carolina Pihelgas

Terve elu õpitakse: kuidas inimestega
koos olla, kuidas olla üksinda. Terve
elu õpitakse ennast. Selgeks muidugi
keegi midagi ei saa, võib-olla ainult et
kuidas vigu vältida. Mõnikord võtad kätte
raamatuid, mõnikord lehitsed vahtralehti.
Püüad endas kasvatada igatsust ilusa järele,
kuigi pole päris kindel, kuidas. Haarad
oma harali sõrmedega õhku nagu kurepoeg,
kes kõõlub pesa serval ega julge päriselt veel
lendu tõusta – võib-olla ei kanna see õhk mind
veel, võib-olla olen juba liiga raske.

© Carolina Pihelgas
aus: Kiri kodust
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Koko elämä on opettelua]

finnisch

Koko elämä on opettelua: miten olla ihmisten kanssa
yhdessä, miten yksin. Koko
elämä on itsen opettelua. Kukaan ei tietenkään
opi kaikkea, ehkä vain sen miten
välttää virheitä. Joskus tartut
kirjoihin, joskus lehteilet vaahteranlehtiä.
Yrität kasvattaa itsessäsi kauneuden kaipuuta,
vaikket ole ihan varma, miten. Harot
sormet harallaan ilmaa kuin haikaranpoika,
joka haparoi pesän reunalla eikä uskalla vielä oikeasti
nousta lentoon – ehkä ilma ei kanna minua
vielä, ehkä olen jo liian painava.

Suomentanut Anniina Ljokkoi