Tapio Koivukari 
Übersetzer:in

auf Lyrikline: 3 Gedichte übersetzt

aus: estnisch, isländisch nach: finnisch

Original

Übersetzung

Tuleb öö

estnisch | Carolina Pihelgas

Udu peeglis hoiab meid teineteise
eest. Tolm säilitab mälestused –
nad jäävadki puutumatuks nagu topised
loodusmuuseumis, siltidel nimed
väljasurnud keeles. Sinu pärisosa
on see, mille eest pageda ei saa –
sõda, mida peetakse veel vanamoodi,
kaevikutes. Õpitud naeratus varjab
seda siiski hästi. Tuleb öö, libistad käe
sääsevõrgu vahelt välja, otse tuule
lõugade vahele. Tema hingeõhk on
niiske ja tubakane, ta ütleb naerdes:
ma andestan sulle sinu nooruse.

© Carolina Pihelgas
aus: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Tulee yö

finnisch

Peilin usva pitää meidät
erillämme. Pöly säilyttää muistot –
ne säilyvätkin kuin täytetyt eläimet
luonnontieteen museossa, nimet kilvissä
kuolleella kielellä. Sinun perintöosasi
on se, mitä et voi paeta –
sota, jota käydään vielä vanhaan tapaan,
juoksuhaudoissa. Opittu hymy säilyttää
sen näinkin hyvin. Tulee yö, sujautat käden
hyttysverkkojen välistä ulos, suoraan tuulen
kitaan. Sen hengitys on kostea
ja haisee tupakalta, se sanoo nauraen:
annan sinulle nuoruutesi anteeksi.

Suomentanut Tapio Koivukari

Vikatitera

estnisch | Carolina Pihelgas

Mina ei tea, kellelt ma pärisin
silmad – pudikeelsetelt taevatähtedelt
või vikatiteralt. Olen lihtne
nagu tuules murdunud viljakõrs,
tühi nagu teokarp, mis mäletab endist elu.
Ihu vastas ämblikuvõrgu koorem, see
tihe hele lõng, päevade lai lävepakk.
Minu vaikus on õhtuse kodutänava
vaikus – nagu tol tuhmil tänavalambilgi,
mida laps nimetab jonnakalt kuuks.

© Carolina Pihelgas
aus: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
Audio production: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Viikatteenterä

finnisch

En tiedä, keneltä olen perinyt
silmäni – lallattelevilta tähdiltä
vaiko viikateenterältä. Olen yksinkertainen
kuin tuulen taittama viljankorsi,
tyhjä kuin vanhoja muisteleva etanankuori.
Vartaloa vastassa hämähäkinverkon paino, sen
pitkä vaalea rihma, päivien lavea karmi.
Minun hiljaisuuteni on iltaisen kotikadun
hiljaisuutta – kuten tuolla tylsällä katulampulla,
jota lapsi nimittää sinnikkäästi kuuksi.

Suomentanut Tapio Koivukari

Parabólusetning

isländisch | Eiríkur Örn Norðdahl

Í rífandi gangi á
brokki og baksundi heillaðar
meyjar með glit í augunum svarthol
í augunum sem sýgur í sig hnappa
sauma klæði klink og rússneskar
stáltennur búlgarska postulíns-
góma það sekkur enginn
til botns í sjóðandi
 vatni svífur
 enginn
til skýja þegar rignir
golfboltum heldur lætur
sig síga í skjól dregur
saman himintungl
og telur krónurnar
 sínar telur
kórónurnar
sínar
treður
ólesnum
gluggapósti í ristir
niðurfalla svo allt stíflast
 og þegar himnaslefið
flæðir yfir
gluggakistur slokknar
glitið í augunum
slokknar
svartholið
og stúlkurnar sjúga
blóðið úr tunglinu eins og safann úr appelsínu

© Eirikur Örn Norddahl
Audio production: Literaturwerkstatt Berlin 2010

Parabolausahdus

finnisch


Rivakkaa käyntiä
laukkaa ja loiskintaa lumoutuneet
neidot loistavin silmin ja niissä
musta aukko imee itseensä nappeja
saumoja kangasta lantteja teräshampaita
Venäjältä Bulgariasta posliinipurimia
ei mikään painu
pohjaan kiehuvassa
vedessä ei kukaan
leiju
pilviin kun sataa
golfpalloja vaan
painautuu suojaan kokoaa
taivaankappaleet laskee
viimeiset kruununsa
kirkkaimman
kruununsa
poimii
ruudusta jääkukat tunkee ne
viemäriin niin
että kaikki tukkeutuu
ja kun taivaankuola
tulvii yli
ikkunalautojen sammuu
silmien loiste
sammuu
musta aukko
ja tytöt imevät
kuusta veren kuin appelsiinista mehun.

Translation: Tapio Koivukari