Aare Pilv
TSITAAT
TSITAAT
„Vaatan teid ja mõtlen, kust see enesekindlus: „see on just nii, mu järeldused on õiged” – kuigi on ju näha, et samahästi võiks järeldada midagi muud. Te eelistate üht vastust mitmest samaväärsest, sest juhtumisi aitab see põhjendada mõnda teie minevikus tehtud valikut, milles te tookord südames päris kindlad polnud ja millel pole teie praeguse jututeemaga mingit seost. See peab olema mingi ajukeemiline kaif, mille tekitab otsus „ma arvan just nii, ma kaitsen just seda võimalust, ma olen veendunud, et asjad on just niipidi, mul on õigus”. See on nagu sigaret, mis otsustatakse pingehetkel ära tõmmata, kuigi tegelikult saaks ka ilma – aga see on vähemasti mingigi konkreetne tegu, millest aju saab oma lühiaegse mõnu kätte ja mille käigus tarvitatakse miski reaalselt lõpuni, lahendatakse läbipõletamise teel ära. Selle kaifi all tehakse otsuseid, see vormib võimalikkused tegelikkuseks. See peab olema mingi sõltuvust tekitav ajukeemiline dispositsioon, mis kisub ütlema „ma tean, ma olen kindel” olukorras, kus võiks sama kindel olla ka milleski muus või kus võiks üldse kindel-olemisest loobuda. Aga see viimane on juba omaette ja võib-olla isegi kangem droog – vabadus kindel-olemisest, olla korraga nii osavõtlik ja huvitunud kui ka ükskõikne selle suhtes, kas miski on kindel. Vabadus tõest, puhas tegelikkus ise. Vaat see on karmim kraam, mitte mingi süütu nikotiin.
Aga mida teha ilma ühe või teiseta, hoidudes üldse mõnuainetest? Võõrutusnähud: norutunne, enesele valetamise tunne, soov ühtaegu end unustada ja enesele meelde tulla. Kuidas ravida: lasta harjumustel ja puhtal vormil end kanda ja lõpuks rannale uhtuda, olla ajupuu. Või pöörduda kaifi juurde tagasi – lõpuks on see ju meie enda toodetud droog, nii nagu kanepitaimele lööb õis latva.”
