Maarja Kangro
PIKK JA SEKSIKAS LÕPP
PIKK JA SEKSIKAS LÕPP
(A SHORT RIDE IN A FAST MACHINE)
Väike lennuk tõuseb
optimaalse kõrguseni,
stjuuardess toob kohvi.
Kostab kerge raksatus
ja siis me justkui vajume,
meie -- meil on hea olla,
vajume tormipilvedesse.
Nina võtab suuna maale,
sööstame plahvatusele vastu,
joome kohvi ja vaimustume.
Selline sööst võiks kesta lõputult:
mugavalt, hallil raginal.
Armastust meil juba jagub, ja kaastunnet,
pilte oleme näinud korduvat,
keelte muutumist visandame,
nii et jah, miks mitte plahvatada.
Seksikas, pikk ja kiire surm
on võimas nagu muusika.
"Kas te teate John Adamsi lugu
A Short Ride in a Fast Machine?
Selle peaks ümber nimetama lõputuks."
Naeratame üksteisele,
ulatame tasse ega pea enam mõtlema,
kuidas me hukusööstu ajal
keegi kannatab, mädaneb või jääb jumalata.
Maa vajub veel eest ära:
kestaks see ainult, kestaks.
Kiirus on iseenese ja meie apoloogia,
kiirendus säilitab vaimustuse.
Kestaks see ainult lõputult
plahvatus
lõputult
plahvatus
lõputult