Tõnu Õnnepalu
INSULA DESERTA
INSULA DESERTA
Vihmahoogudest uhutud tee
loigud kus peegeldub taevas
peatunud pilv
Kumerat põldu kroonivad vahtrad
liikumatult seisavad purpuris
ja kullas
Mis hõõgub veel tuhmilt nüüd õhtul
kui päike on kadunud mere
ja rahude varju
Viies endaga kaasa varasügise päeva
tuulte ja vihmade
kohisevad hood
Mis kord sulgevad maastiku piire
kord jälle avavad tee
valguse väele
Ja heidavad vikerkaareväravaid
üle pestud metsade
nukra sära
Mis nüüd tuhmunud on ja vaikinud
nagu ka rändlinnuparvede hääl
merest mereni kostev
Ja merest mereni nüüd ulatub vaikus
kummardudes hõõguva pilvena
üle liikumatu vee
Süttides esimese kahvatu tähena
selle mälestusteta maa
tühja saare üle
Mis kaotab pimeda tulles piirid
ulatudes juba kaugele
väljapoole ennast
Sest pole kes tulesid tähiseks seaks
ta äärtele
ta pikka tühja randa
Ja nõnda eksleb see saar
mööda omaenda vaikust
Mille otsatust märgivad öös
siin-seal vilkuvad
tirtsude lühidad hääled
Mis nagu kordaksid üha
insula deserta insula deserta
insula deserta
