Aare Pilv
***[elegantsed asjad näitavad ennast]
***[elegantsed asjad näitavad ennast]
elegantsed asjad näitavad ennast,
jalutavad ilumeelest sisse ja
välja, kustuvad ja lõkendavad,
vaheldumisi, välja kutsudes õhkamist
ja kulmukergitusi, alahuul esile lükatud,
jälgitakse neid silmadega, õgitakse
pilkudega, süüakse nad välja nende
koorikust nagu austrid, libedad ja
rudisevad mõisted sisehammaste
hõrkude vajutuste all, tuhandete
kilomeetrite taga teevad inimesed
12 tundi tööd, teenides selle eest
ühe kausitäie riisi, praktiliselt
naabertoas, teoreetiliselt meie
suukoopas, seisavad me hammaste
vahel ja hoiavad, et need üksteise
vastu klõmpsudes ei puruneks,
nad on Atlased. joome oma kääritatud
pokaalitäisi ja usume, et oleme need
välja teeninud sellega, et elegantses
süütundes võtame neid hamba-aluseid
jutuks, justkui uskudes, et neil on seal
riisikausi kõrval keelekasteks omakorda
meie peen südametunnistus.
ei. nad on vaid kõneaine, mis tembib
õhtusesse kohvikusuminasse selle
õige mõrkja nüansi, rafineerib
krabinat, mida vihm teeb vastu
meie heaolu hurtsiku inimnahast katust.
oliivikivide kõlksatused alustassil -
nii turvalised, nii lootusetud.
