Jürgen Rooste 
Translator

on Lyrikline: 3 poems translated

from: اللتوانية to: الأستونية

Original

Translation

atsidavimo mantra

اللتوانية | Dainius Gintalas

sužydo pelkinės purienos – aš tavo gyvulys
širdis neria į pusnį – aš tavo gyvulys
per tvirtos buities šlaunys – aš tavo gyvulys
man ankšta tarp stalčių – aš tavo gyvulys
šeima – jauki psichiatrinė – aš tavo gyvulys
paglostai ir vėl atšoki – aš tavo gyvulys
tarp mūsų mėlynas guzas – aš tavo gyvulys
nuo tavo priekaištų pūliuoju – aš tavo gyvulys
kai jais užtemdai geismą – aš tavo gyvulys
tylioj maldoj ant klaupto – aš tavo gyvulys
kai piniginei depresija – aš tavo gyvulys
nei girtas nei angelas – aš tavo gyvulys
jei ir būčiau eunuchas – aš tavo gyvulys
atsiduodamas bejėgyste – aš tavo gyvulys
net jei priduotum į komisą – aš tavo gyvulys
net apsižliumbęs lyg vaikas – aš tavo gyvulys
ant grindų su šlapiu skuduru – aš tavo gyvulys
kai murkdai mane į neviltį – aš tavo gyvulys
TAVY priburbuliavęs – aš tavo gyvulys
TAVY ištirpęs lyg cukrus – aš tavo gyvulys
kai įsipjauni ir lyžteli – aš tavo gyvulys
jauti – koks saldus tavo kraujas

© Dainius Gintalas
from: Adatos
Vilnius: Tyto alba, 2016
Audio production: Lithuanian Culture Institute, 2022

andumise mantra

الأستونية

varsakabjad on õitsele puhkenud – olen su koduloom

süda sukeldub lumehange – olen su koduloom

majapidamise tursked reied – olen su koduloom

olen ahistuses sahtlite vahel – olen su koduloom

perekond – hubane hullumaja – olen su koduloom

paitad mind ja tõmbud eemale – olen su koduloom

sinine muhk me vahel – olen su koduloom

su etteheidetest läen mädanema – olen su koduloom

otsekui varjutad nendega iha – olen su koduloom

vaikses palves põlvpingil – olen su koduloom

kui rahakotil on depressioon – olen su koduloom

ei purjus ega ingel – olen su koduloom

isegi kui oleksin eunuhh – olen su koduloom

jõuetusega andudes – olen su koduloom

isegi kui annaksid mu pandimajja – olen su koduloom

segi kui vääksun nagu laps – olen su koduloom

põrandal märja kaltsuga – olen su koduloom

kui tõukad mind meeleheitesse – olen su koduloom

SINUS üleni mulistades – olen su koduloom

SINUS lahustunud nagu suhkur

kui lõikad end ja lakud – olen su koduloom

tunned – kui magus on su veri

Tõlkinud Jürgen Rooste ja Milda Dailidėnaitė

ne vegetariškai

اللتوانية | Dainius Gintalas

turiu gi kažkaip išviaukčiot
išmikčiot atryt išsakyt tai

kaip netelpu šeimoj
kaip esu plakamas ugnies bizūnais
savo amazonės
kartais net nežinau už ką
kaip raitausi
lyg kirminas idiotas
seilėdamas namų baldus

kaip einu iš skausmo į skausmą
kaip šliaužiu iš meilės į meilę
norėdamas visus išbučiuot
lyg beviltiškai geras samurajus
šuo girtuoklis

verčiau būsiu blogas poetas
bet geras tėvas, sūnau
verčiau būsiu grubus poetas
bet švelnus tėvas, dukra

atleiskit kad kartais
neišsitenku visų mūsų kaulų narve
draskausi lyg alergikas
kurio oda – bjauri nenumaldoma cinikė
iki pamišimo šoku su kėdėm
glėbesčiuojuos su foteliais
šnekuosi su pastalėm

lendu į šešėlius, tau ant bizūno
parjojus namo, amazone
slapstausi savo vaizduotėj
à la deviantART by Bernard Cornelis

iki siaubo nusilpęs
iki pašaknų sutrikęs
bandau kiaurai pereit sienas
niekieno negirdimas
niekieno nematomas

tada į ausis atsimuša Fratres –
suteik man vilties
ir ramios jėgos, Arvo Pärtai* –
man prieš akis – Egono Schiele's** pamėklės –
pasaulis plyšinėja, o adatos nesiuva
tik duria tik duria tik duria

noriu būt kieta uola, sūnau
noriu būt skaidriu šaltiniu, dukra
noriu būt tavo mylimuoju, amazone
mažiau plakamu
mažiau suplyšinėjusiu

aš nežinau kuo man virst šitoj meilės mėsmalėj:
faršu švelnumo kotletukams
kuriuos atstumsi
ar kąsneliais rietenų befstrogenams
dėl kurių apkvaisi

atleiskit kad tik beveik visas esu jūsų
supraskit kad iš tiesų
daugiau nei visas esu jūsų

kiekviena tavo ląstelė mane jaudina
amazone
kiekvienas tavo kirtis mane užmuša
mylimoji

ar tau negaila meilės mirties?
ar tau saldu nuo mirties meilės?

visa laimė kad turiu prisikėlimo dovaną
kurią nusižiūrėjau šventykloj
visa laimė kad esu nemirtingas
nes beprotiškai silpnas

geriau būsiu silpnas poetas
bet tvirtas tėvas, sūnau
geriau būsiu klykiantis poetas
bet girdintis tėvas, dukra

noriu būt klykiantis sumaltas,
su tavim sumaitotas, amazone

tavo seilėm pateptas
tavo bučiniais palaimintas
tavo nirtuly palaidotas
tavo šypsenoj atgaivintas

nes tu ir aš yra viena
nes tu ir aš – meilės mėsmalė
urzgianti lyg vilko gerklos

visgi verta džiaugtis
kad vienas į kitą nežiūrim
vegetariškai


*Arvo Pärt (1935) – klasikinės ir sakralinės muzikos estų kompozitorius. Fratres – itin subtilus ir jausmingas jo kūrinys.
**Egon Schiele (1890–1918) – austrų dailininkas, nervinga maniera piešęs ir tapęs tarsi suplyšinėjusius ir sulopytus kūnus, tiek dekoratyvius, tiek pamėkliškus moterų ir vyrų aktus.

© Dainius Gintalas
from: Adatos
Vilnius: Tyto alba, 2016
Audio production: Lithuanian Culture Institute, 2022

mittevegetaarselt

الأستونية

pean ju kuidagi välja klähvima

välja kogelema tagasi neelama välja ütlema seda


kuidas ei mahu ma perre

kui mind piitsutatab tulepiitsadega

minu enda amatsoon

vahel ei teagi mille eest

kuidas vingerdan

nagu ussike idioot

ilastan kodumööblile


kuidas ma lähen valust valusse

kuidas rooman armastusest armastusse

tahtes katta kõiki üleni suudlustega

nagu lootusetult hea samurai

koerjoodik


pigem olen halb luuletaja

kuid hea isa, poeg

pigem olen rohmakas luuletaja

kuid hell isa, tütar


andestage et mõnikord

ei mahu ma meie kõigi luudest puuri

rabelen nagu allergik

kelle nahk – vastik halastamatu küünik

hullumeelsuseni tantsin toolidega

kaelustan diivaneid

vestlen lauaalustega


poen varjudesse, kui sina ratsutad

piitsa peal koju, amatsoon

paosklen oma kujutluses

a la deviantART de Bernard Cornelis


õuduseni kurnatud

juurealuseni segaduses

püüan läbi minna seintest

kellestki kuulmata

kellestki nägemata


siis põrkab vastu kõrvu Fratres -

anna mulle lootust

ja rahulikku jõudu, Arvo Pärt -

mul silmade ees – Egon Schiele kooljad -


maailm rebeneb, aga nõelad ei õmble

järjest torgivad järjest torgivad järjest torgivad

tahan olla sulle kõvaks kaljuks, poeg

tahan olla sulle selgeks allikaks, tütar

tahan olla sinu armsam, amatsoon

vähem piitsutatud

vähem rebestunud


ma ei tea kelleks pean saama selles armastuse hakklihamasinas:

hakklihaks helluse kotletis

mida lükkad tagasi

või ampsudeks riidlemise böfstrooganovides

mis võtavad sul pildi eest


andestage et olen ainult peaaegu täiesti teie oma

mõistke et tõesti

rohkem kui üleni olen teie oma


iga sinu rakk mind erutab

amatsoon

iga sinu hoop mind tapab

kallis


kas sul pole kahju armastuse surmast?

kas sulle on magus surma-armastus?


õnneks on mul ülestõusmise kingitus

mille valisin välja templist

õnneks olen surematu

sest meeletult nõrk


pigem olen nõrk luuletaja

kuid tugev isa, poeg

pigem olen röökiv luuletaja

kuid kuulav isa, tütar


tahan olla röökivana hakitud

koos sinuga rapitud, amatsoon

sinu süljega võitud

sinu suudlustega õnnistatud

sinu raevusse maetud

sinu naeratuses elustatud


sest sina ja mina oleme üks

sest sina ja mina – armastuse hakklihamasin

urisev nagu hundi kõri

siiski tasub rõõmustada

et me ei vaata üksteist

vegetaarselt

Tõlkinud Jürgen Rooste ja Milda Dailidėnaitė

nuodėmklausys

اللتوانية | Dainius Gintalas

aš nebesulaikomas ūkiantis
klykiantis sprunkantis į pašalius
klajojantis su baimėm nuogąstavimais susigūžimais

nuolat regintis tavo juodas
blizgančias plunksnas
corvus corax

esu sklendžiantis drauge su karstais
tūkstančiais karstų
ant jų galiu joti kaip ant skitų žirgų
Ponto stepėj
vienišas ant tūkstančio tvirtų žirgų

galiu jais plaukioti tarsi valtimis
ant Dzūkijos ežerų
vienišas tamsus siluetas
virš gilių ežerų

gultis tarsi į lovas
Beinako pilies menėse
šnabždėtis su iškiliom
hercogienėm kvepiančiais plaučiais

ar tik ne tu jų prikarksi
corvus corax

aš nebesulaikomas klajoklis
išpūstom oranžinėm akim
bučiuojantis tamsą
vis susitrenkiantis į šviesą
kuri savo prakauliais kumščiais
beldžiasi į mano keistus
švelniai tariant regėjimus
ir šie žagsi trūkčioja aimanuoja

verčiau jau tamsa
corvus corax

baugi tamsa
kuri mane ryja
o prarijusi guodžia
kad aš – tikrai ne baisiausias

esu keliaujančio karstų miesto sargas
apdriskusiais drabužiais
nudriskusiom mintim
iš kurių mano viduj
nuolat auga šiukšlynai

o tu po juos kapstaisi
corvus corax

o tu nuolat po juos kapstaisi
trokšdamas kad nebesulaikomai
išklykčiau
visas savo piktdžiugas
visus nemylėjimus
silpnesniųjų skriaudimą
visas išdavystes
kad apsipilčiau gėdos prakaitu
lyg sieros tirpalu

nors pats puikiai žinai – neišdegs
corvus corax

prisipažinęs tapčiau sėslus
kaip priebažnyčio rūpintojėlis
kaip utėlė klajojanti po to paties šuns gaurus
kaip saldžiais kvepalais atsiduodantis štilis

neišpažinimai mane degina
tampa kuru
kurio užsipildęs galiu klajot su savo kolonija
po begalinius nakties plotus

negi dar nežinai – tik mirtis
padovanos išpažintį
corvus corax

tą naktį visa mano karstų flotilė
nutūps ant vieno Dzūkijos ežero
– ant Didžiulio –
su pakrančių sargybiniais –
didžiaisiais baubliais
ir įsiviešpataus tokia tyla

kad aidint paskutiniams
mano širdies dūžiams
pagarbiai
sulaikysi kvėpavimą

o tada tavo snapas
išganys mano kūną

iš mano kaulų kraudamas lizdą
negalėsi patikėt
kad jie – tuščiaviduriai

kaip tavo
corvus corax

vėjas
pro juos švilpaus
visais paukščių balsais
lies nesibaigiančias paslaptis
tau tiesiai į ausį

galėsi kinkuot palaimingai galva
mane narstyt
lig paskutinio kaulelio
ir žegnot savo galingu snapu

esi vienintelis
kuriuo pasitikiu
corvus corax

juk taip noris
palengvėjimo
kad ir po visko
mano juodasis kunige


corvus corax (lot.) – kranklys, varnas

© Dainius Gintalas
from: Adatos
Vilnius: Tyto alba, 2016
Audio production: Lithuanian Culture Institute, 2022

pihiisa

الأستونية

takistamatult nüüd ma huikan

luikan peitu ära kaugele

kulgedes hirmukoorma all kõrveras


ja ma alati kohtan su musti

läikivaid sulgi

corvus corax


ma liuglen koos kirstudega

tuhandete kirstudega

ratsutan nende päradel nagu Sküütia ratsudel

üle Kaukaasia steppide

üksinda tuhandel turskel ratsul


või purjetan justkui paatidega

Dzūkija järvede peal

üksildane tume siluett

sügavate järvede kohal


või heidan neisse nagu sängidesse

Beinac'i lossi saalides

sosistades uhkete hertsoginnadega

kel on hästilõhnavad kopsud


kas sina teedki nad oma kraaksumisega ära

corvus corax


igirändur ilma oma paigata

pundunud punaste silmadega

võtan omaks pimeduse

põrkun valguse vastu

kelle luidrad sõrmenukid

koputavad mu veidratele –

pehmelt öeldes – nägemustele

mis luksuvad ja tõmblevad ja ägavad


pigem siis pimedus

corvus corax


pelutav pimedus

mis mind neelab

ja neeldununa lohutab

öeldes et ma pole tõesti kõige kohutavam


olen rändavate kirstude linna vahimees

kaltsunud rõivais

ja räbaldunud mõtetega

millest kasvab prügimägesid

mu sisimas


ja sina tuhnid neis

corvus corax


ja sina järelejätmatult tuhnid neis

ihaldades et su tahtest sõltumata

luikaksin ma välja

kogu oma kahjurõõmu

kogu lembusetuse

ülekohtu väetimate vastu

mu reetmised

et ma uhuksin end häbihigis

nagu väävlilahuses


sa tead ent ise hästi – see ei lähe läbi

corvus corax


kui ma tunnistaks kõik üles taltuksin

nagu kurblik jeesusekuju kirikuaias

nagu kulgev kirp ühesama koera karvkasukas

nagu õrnalt lõhnav tuulevaikus


mind põletab see mida ma üles ei tunnista

ja sellest saab kütus mis täidab mind

rännakuiks mu parvega

läbi öö üüratu avaruse


sa ei tea veel – ainult surm

saab kinkida ülestunnistuse

corvus corax


ühel ööl kogu mu kirstude armaada

laskub järvele Dzūkijas

– Suurjärvele –

harilikud hüübid

valvureiks –

ja lasub tohutu vaikus


et mu viimaste südamelöökide

kajas

hoiad sa

austusest hinge kinni


ja siis su nokk

lunastab mu ihu


punudes pesa mu luudest

sa ei suuda uskuda

kui õõnsad nad on –

nagu sinu omad

corvus corax


tuul

vilistab läbi nende

kõigi lindude häälil

ta saab kallama lõputult saladusi

su kõrvusse


sa nõkutad peaga õndsalt kaasa

lammutades mu lahti viimase väikese luuni

ja siis teed ristimärgi

oma võimsa nokaga


oled ainus keda ma

usaldan

corvus corax


ma ihkan lohutust

nii väga –

kas või pärast seda kõike

mu must preester


Tõlkinud Jürgen Rooste ja Milda Dailidėnaitė