Eino Santanen

الفنلندية

Kätlin Kaldmaa

الأستونية

Riisuttu mies ja puettu nainen töissä III: Kuvan, intensiteetin ja elämän tuotanto

Riisutun Miehen pään tilalle on vaihdettu kansatieteellisistä arkistoista löydetty kolkolla tavalla rähjäinen, nimettömän säädyttömän pää. Puettu Nainen, jonka lempinimi on Puettu Nainen, on kaikesta huolimatta puettu juuri kermanvärisen säätyläisneidon tapaan. Hänen salattu todellinen nimensä on piilotettu hänen lempinimettömiinsä. Hänen nimettömänsä on piilotettu hänen lempinimensä mukaisesti asusteisiin, jotka vaihtuvat päivästä toiseen ja ovat silti pakkomielteisen toisteisia. Hänen päänsä tilalle on vaihdettu jo kauan sitten unohdetun, niukkaa tappiotaan yhäti surevan vammaisurheilijan moitteeton mutta surumielinen pää.
                      Riisuttu ja Puettu kohtaavat biljardipöydän äärellä ja alkavat tehdä sitä mitä biljardipöydän äärellä tehdään: Puettua Naista vähän riisutaan, jotta häntä voitaisiin pukea uudelleen. Riisutulla Miehellä ei ole mitään lempinimeä tai riisuttavaa, mutta hän on ottanut mukaansa perinteikkään kidutustavan välineistöä ja tekee toistuvasti käsillään tarkoittavia eleitä. Se riittää – he alkavat erittää itsestään ja toisistaan kuvaa. Pallo lyödään päin vallia, jotta joku toinen pallo menisi pussiin. Pallo lyödään päin palloa, jotta jotain menisi johonkin pussiin.
                      Kun Puetun ja Riisutun pukeminen ja riisuminen keskeytetään ja tilalla on vain pieni hämmentävä kolkka elämää, he johtavat toisiinsa varovaisesti hieman sähköä ja kertovat toistensa vaihtuville päille juttuja vähäisempien alkuperäiskansojen nimenantorituaaleista, lintujen laulusta, irtolaislakien täytäntöönpanokeinoista. Tai puhuvat vain siitä mistä tämäkin energian siirtämiseen perustuva kidutusmuoto on historiallisesti peräisin.

© Eino Santanen
من: Punainen seinä
Helsinki: Teos, 2010
الإنتاج المسموع: Petri Hellgren, Kirjasto 10

Lahtiriietatud mees ja rõivis naine tööl III: Pildi, intensiivsuse ja elu tootmine

Lahtiriietatud Mehe pea asemele on paigutatud etnoloogilistest arhiividest leitud kummaliselt narmendav, nimetu räpane pea. Rõivis Naine, kelle hüüdnimi on Rõivis Naine, on kõigest hoolimata rõivastatud nagu koorekarva talutüdruk. Tema salajane pärisnimi on peidetud tema lemmiknimetusse. Tema nimetus on peidetud tema hüüdnimele sobivalt aksessuaaridesse, mis vahetuvad iga päev ja korduvad siiski kinnismõtteliselt. Tema pea asemele on paigutatud juba ammu unustatud, ikka veel nappi kaotust kahetseva parasportlase süüdistusteta, ent nukker pea.
                 Lahtiriietatud ja Rõivis kohtuvad piljardilaua ääres ja hakkavad tegema seda, mida piljardilaua ääres tehakse: Rõivis Naist rõivastatakse natuke lahti, et teda saaks uuesti rõivastada. Lahtiriietatud Mehel ei ole ühtegi hüüdnime ega midagi seljast võtta, ent tema on võtnud kaasa traditsioonilisi piinamisriistu ja teeb kätega korduvalt tähendusrikkaid liigutusi. Sellest piisab – nad hakkavad endast ja teisest aru saama. Pall lüüakse vastu äärt, et üks teine pall läheks võrku. Pall lüüakse vastu palli, et miski läheks mingisse võrku.
                 Kui Rõivis ja Lahtiriietatu riietumine ja lahtiriietumine katkestatakse ja alles jääb vaid tilluke segadusseajav killuke elu, annavad nad teineteisele ettevaatlikult natuke elektrit ja räägivad teineteise vahetuvatele peadele lugusid väikeste põlisrahvaste nimeandmise rituaalidest, lindude laulust, hulkurlusseaduse täitmise vahenditest. Või räägivad vaid sellest, kust ajalooliselt pärineb seegi energia ülekandmisel põhinev piinamismeetod.

Tõlkimine: Kätlin Kaldmaa