Paul-Eerik Rummo

الأستونية

Marcelijus Martinaitis

اللتوانية

***[Olla maastik, olla maastik suurejooneline]

OLLA MAASTIK, OLLA MAASTIK SUUREJOONELINE
voortel kuuseladvus kobrutamas käbid;
maastik lumivalge, tuulejäljesooneline,
olla maastik, üllas maastik, mida läbib
jõgi, samas jää pääl lastesummi kandes,
karussellitavaid ülemeelikuina,
samas tammihangest roheliselt langedes
lausveeseelikutena, veelinikuina;
olla maastik, millel vana villaveski
pisitasa pöörab võlli, ise tasa
vappub… igavesest ajast igavesti;
maastik nälgind varestele kisendada;
maastik hundiöine, maastik päikse-eelne,
maastik keerutada karussellivõlli,
kanda tähetorni, kanda klaasjat võlvi,
olla maastik, olla maastik suuremeelne

pisilinna muuseumiseinal lamades
kiirgav maastik, ümber tuhmund raamirandid;
mündid-kondid pleegivad vitriinilavades,
haigutavad lontis ekskursandid;
olla olles, teades, et ei leita
eales sõna sulle nimeks; teades,
et ei saagi seda leida eales;
olla maastik, lumevalgust heita;
olla maastik, hoida tuisujärgset rahu,
kuni keegi, kellele ei mahu
rindu tema süda, tuiskab üle toa,
äigab lõuendisse noa.

© Paul-Eerik Rummo
من: Lumevalgus ... lumepimedus
Tallinn: Eesti Raamat, 1966
الإنتاج المسموع: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

***[Būt gamtos paveikslu, dideliu paveikslu]

BŪT GAMTOS PAVEIKSLU, DIDELIU PAVEIKSLU
su kalvom, kur eglių bokštuos pilna skujų;
baltu peizažu, kur pūgos sniegą plaiksto,
būt gamtos paveikslu, kur upelę srują
kausto ledas, kur vaikai įraudę
skrieja karuselėj ir girdėt jų balsas,
užtvanka malūno, kur iš aukšto srautas
srūva lyg sijono klostės žalsvos;
būt senu paveikslu, kur malūnas ošia,
kur karšyklos ratas tyliai vilnas karšia,
virpa sau... per amžių amžius amžinuosius;
būt paveikslu, kur iš bado vanos karkia;
būt vilkų naktim, būt priešaušrio paveikslu,
būt paveikslu su ratu senos karšyklos,
su observatorija skliautais lyg stiklas,
būt gamtos paveikslu, dideliu paveikslu

būt kur nors miestelio nežymiam muziejui,
ryškiai peizažu šviest aptaisuos aptrintuos;
kur šalia monetų kaulai sau dūlėja,
kur į viską spokso ekskursantai tingūs;
visad būnant būti ir žinot, kad niekas
vardo jo nežino, kaip yra nežinoma,
kur ieškot to vaizdo, ką žmonėms jis primena;
būt gamtos paveikslu, šviečiančiu kaip sniegas;
būt ramybės pilnu pasibaigus pūgai,
kol kažkas suriks savos širdies pabūgęs,
per sales lyg gūsis pasileis jis,
pervarys peiliu paveikslą.

Vertė Marcelijus Martinaitis