Carolina Pihelgas

الأستونية

Adam Cullen

الانجليزية

Pimesi

Tahtsingi vist rebeneda nagu ennasttäis kuu
paberist taevas. Tahtsin, et voolaksid minusse
nagu põhjatusse anumasse, täidaksid kõik praod
ja peidupaigad. Võrgud kerivad end lahti, nad vajuvad
sinusse hääletult — külmunud õnne saadikud, sõrm
huulil. Pimeduse juured luuletuse südamikus, inimese
ja öö südamik selle kauge sünnikuristiku serval juhatavad
teed kurttumm vanamees ja tema haisev hingeõhk. Järgne
neile kindlal sammul, pimesi nagu süütamata latern,
esimese elusolendi jõuetusega.

 

© Carolina Pihelgas
من: Pimeduse pisiasjad
Tartu: Kaksikhammas, 2017
الإنتاج المسموع: Eesti Kirjanduse Teabekeskus [Estonian Literature Centre]

Blindly

I suppose I wanted to tear like a vain moon
in a paper sky. I wanted you to pour into me
like into a bottomless vessel; to fill all nooks
and cracks. The nets unwind themselves, they slide
soundlessly into you – envoys of chilled happiness, finger
upon lips. Roots of darkness at the heart of a poem, the heart
of man and night on the edge of its distant abyss of formation are guided
by a deaf and dumb old man and his stinking breath. Follow
them with steady steps, blindly like an unlit lantern, with the
powerlessness of the first living being.

Translated by Adam Cullen